Jaapani hariduselu pärast Teist maailmasõda Kuni San Francisco lepingu jõustumiseni 1952 valitsesid Jaapanit USA okupatsiooni võimud, kes määrasid ka hariduspoliitika. 1946 ja 1950 külastas Jaapanit USA haridusmissioon, mis oli spetsiaalselt loodud, et Jaapani haridussüsteemi reformida. Reform vormistati hariduse fundamentaalseadusega 1947, mis kujunes Jaapani hariduse filosoofiliseks aluseks. See seadus asendas 1890 keiser Musohito poolt antud diskripti. Fundamentaalseadus töötati välja haridusnõukogu poolt ning see koosnes reambulast ja 11 artiklist. Reambula sätestas, et hariduse üldiseks eesmärgiks peab olema tõe ja rahu edendamine, mitte inimeste kasvatamine riigi lojaalseteks alamateks. Seaduse artiklid olid pühendatud hariduse eesmärkidele ja tõekspidamistele, nt kõigil on võrdne võimalus haridust saada, et haridus on kohustuslik, et on ühisõpetamine poistele ja tüdrukutele jne. Fikseeriti ka usu ja poliitika osa hariduses, räägiti
Argumendid samasuse poolt. 1. Seletab psühhofüüsilisi korrelatsioone. Kui eeldada, et vaimuseisundid ongi ajuseisundid, on olemas seletus sellistele korrelatsioonidele. Nomoloogilised ripatsid – kui eitada samasust, siis tuleks neid korrelatsioone seletada teisiti. Üks võimalus on öelda, et need psühhofüüsilised seadused esitavad fundamentaalseid fakte maailma kohta. Siis pole neid võimalik enam millegi muu kaudu seletada. On ebatõenäoline, et fundamentaalseadus seostab lihtsa vaimse osapoole ja väga kompleksse osapoole. Fundamentaalseadus peaks seostama ühtviisi fundamentaalseid osapooli. Selline psühhofüüsiline seadus, mis seostab intersubjektiivselt vaadeldavaid füüsilisi sündmusi ning intersubjektiivselt mittevaadeldavaid vaimusündmusi on Feigli sõnul nomoloogiline ripats. Need on kahjutud ja neid ei kohta maailma lõpetatud teaduslikus käsitluses. Smart kasutab terminit
annaabi.ee 
