peene liiva vähesus. Tavaliselt on järvemudade niiskus 90% ja rohkem, siin kirjelda- taval 80 - 87 %, mis viitab tihendatusele. Soojusmahtuvus kõigub 0.78-0,92 kalori vahel ja on küllaldane protseduuridel vajaliku soojusefekti saamiseks. Orgaanilisi aineid on Värska sapropeelis rohkesti, üle 50% kuivkaalust. Selle grupilise koostise moodustavad 3,48- 4,17 %, vees lagustuvad ja kergesti hüdrolüüsivad ained 9.85- 13,21%, humiinhappeid 32,47- 39,23%, fulvohappeid 15,68-20,95 % ja hüdrolüüsimatud jäägid 28,4- 32,5 %. Raviomadused sõltuvad sapropeeli aktiivsusest, millele viitavad küllaldasel hulgal esineva bituumen ja kergesti hüdrolüüsivate ainete hulk.Värska ravimuda üheks hinnatavamaks omaduseks on tema kõrge väävelvesiniku sisaldus, mis on suur haruldus. Tavaliselt on järvemudades 100 grammi kohta väävelvesinikku kuni 10 mg. Värska leiukohas aga esineb seda ühendit keskmiselt 35 mg.
See on oluliselt keerulisema ehitusega, kui lähtekomponendid. Seetõttu ei saa humifikatsiooniprotsessi samastada mineralisatsiooniprotsessiga, kus tekivad lähtekomponentidega võrreldes just lihtsama ehitusega ained. Huumuse koostikomponendid on huumushapped ja huumusaine. Huumushapped on humiinhapped ja fulvohapped, mis annavad mineraalsooladega reageerides vastavaid soolasid humaate ja fulvaate. Huumusained humiin ja fulviin on kõige püsivam osa mullas. Okaspuumetsades tekib rohkem fulvohappeid ja seal on fulvaatne huumus. Selle huumushappe soolad on liikuvad ja vees kergesti lahustuvad. Muld vaesub kiiresti biokeemilistest tähtsatest ühenditest. Selline veega väljauhtumine leiab aset karbonaadivaestel lähtekivimitel kujunenud muldadel, protsessi nimetatakse leetumiseks. Rohttaimede lagunemisel tekib rohkem humiinhappeid j atekivad humaatsed mullad. Nendest muldadest ei uhu sademetevesi minema biokeemiliselt tähtsaid ühendeid.
annaabi.ee 
