See on oluliselt keerulisema ehitusega, kui lähtekomponendid. Seetõttu ei saa humifikatsiooniprotsessi samastada mineralisatsiooniprotsessiga, kus tekivad lähtekomponentidega võrreldes just lihtsama ehitusega ained. Huumuse koostikomponendid on huumushapped ja huumusaine. Huumushapped on humiinhapped ja fulvohapped, mis annavad mineraalsooladega reageerides vastavaid soolasid humaate ja fulvaate. Huumusained humiin ja fulviin on kõige püsivam osa mullas. Okaspuumetsades tekib rohkem fulvohappeid ja seal on fulvaatne huumus. Selle huumushappe soolad on liikuvad ja vees kergesti lahustuvad. Muld vaesub kiiresti biokeemilistest tähtsatest ühenditest. Selline veega väljauhtumine leiab aset karbonaadivaestel lähtekivimitel kujunenud muldadel, protsessi nimetatakse leetumiseks. Rohttaimede lagunemisel tekib rohkem humiinhappeid j atekivad humaatsed mullad. Nendest muldadest ei uhu sademetevesi minema
Ta muudab mulla kohevaks ning lisab sellele elastsust ning sidusust. Huumus reageerib mulla mikroosakestega, sidudes neid sõmerateks, mida nimetatakse ka savi-huumuskompleksideks. Kuna huumus on õhurikas, loob ta tingimused mullaorganismide eluks, kelle elutegevuse tagajärjel tekib liimja konsistentsiga eritisi, mis omakorda soodustavad mulla sõmerja struktuuri kujunemist. Huumuse põhikomponentideks on huumushapped (humiin- ja fulvohape), humiinained (humiin ja fulviin) ja bituumid. Oma koostise ja väljakujunenud omaduste poolest on huumus küllaltki püsiv - tema edasine mikrobioloogiline lagunemine on väga aeglane. Humiinhape annab veega pruunika kolloidlahuse. Naatriumi, kaaliumi ja ammooniumkatiooniga + (NH4 ) annab vees lahustuvaid soolasid ning kaltsiumi, raua, magneesiumi ning alumiiniumiga vees mittelahustuvaid soolasid. Fulvohape ja tema soolad lahustuvad vees. Fulvohape on väga tugeva
annaabi.ee 
