värviliseks kujundiks. Uskumatu. Kordumatu ja kirjeldamatu." Ühe luuletaja sõnade järgi oli tema tants lõputute metamorfooside ime. Ta tõestas, et naine võib tahtmise korral muutuda universumiks : ta oli lill, puu tuules, muutlik pilv, hiiglaslik liblikas. Kujutamaks alles hiljuti leiutatud elektrivalguse värvimängu trükkisid mõned kunstnikud Loïe Fulleri plakateid erinevates värvikombinatsioonides. Henri Sauvage (1873 1932) esitles 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel Fullerile pühendatud teatrihoone kavandeid. Fassaad oli dekoreeritud lainetavate võrkudega ja kogu kavandit kroonis Fulleri tantsiv figuur. Fulleri populaarsus kunstnike seas on osalt tänu võlgu asjaolule, et tantsu ajal tema keerlev rõivastus meenutas juugendkunstnike armastatud muutlikke, voolavaid arabeske. Juugendstiili põhiline motiiv on liikumises pulseeriv rütmiline ja rulluv joon. Seda võib näha esmakordselt Hermann Obristi seinatapeedil "Alpikann" (1895) hüüdnimega "piitsalöök".
oma kaasinimese lähenemist komplimentide, klatsi, meelelahutuse ja intriigidega. Me peidame oma mõtted tema eest saja kangavoldi alla. Ma tundsin kord meest,6 kes mingist usuhullusest haaratuna selle draperii kõrvale heitis ning, jättes ära kõik komplimendid ja kulunud tõed, kõnetas väga läbinägelikult ja kaunilt iga inimese südametunnistust. Alguses pandi talle vastu ja 6 See oli Jones Very Salemist, müstik ja askeet, kelle kohta Emerson 1838. a novembris Margaret Fullerile kirjutas: "Very oli hiljuti siin ja jäi mõneks päevaks, ajades meid kõiki ahastusse küsimuse üle, kas ta on vaimuhaige. Esimesel pilgul, esimesi sõnu vahetades peab teda kindlasti selleks pidama. Räägitagu aga temaga paar tundi, ja näib, et hullud on kõik teised peale tema. Olgu see monomania või monosania, igatahes on ta väga tähelepanuväärne isik; ja ehkki ta vaim ei viibi loomulikus ega arvatavasti ka mitte püsivas seisundis, on ta suurepärane seltsiline ja