Enne töötlemist õunad pestakse, varred eemaldatakse, õieotsad, plekilised ja rikutud kohad lõigatakse roostevaba noaga välja. Õunu peaks tarvitama võimalikult koorimata, sest koore all ja koores leidub palju väärtuslikke toitaineid. Süsivesikuid on õunas olenevalt sordist 8-12 protsenti. Suhkrutest leidub viljas nii glükoosi, fruktoosi kui ka sahharoosi - see on inimorganismile igati sobiv komplekt. Viljade säilitamisel sahharoosi hulk väheneb, glükoosi- ja fruktoosikogus aga suureneb. Rasvu on õunas vähe, kõigest 0,3-0,4 protsenti, kusjuures põhiosa rasvadest on koondunud seemnetesse. Kalorsus on suhteliselt väike, sajagrammise õuna söömisel saab kõigest 45-58 kcal energiat. Ka valku on vähe. Hapetest on õunte viljalihas kõige rohkem õun- ja sidrunhapet. Olenevalt sordist ja vilja valmimise astmest on hapete sisaldus viljades 0,2-1,1 protsenti. Mida rohkem on viljalihas happeid, seda paremini õunad säilivad, sest
loodusliku kaitsekihiga, vaid hoopis kunstliku mineraalvahaga. Kunstlik vaha tuleks enne söömist eemaldada. Õuna maitset mõjutab kõige rohkem suhkrute ja hapete vahekord. Viljad, milles on vähe suhkruid ja orgaanilisi happeid, on maitselt magusamad. Süsivesikuid on õunas olenevalt sordist 8-12 protsenti. Suhkrutest leidub viljas nii glükoosi, fruktoosi kui ka sahharoosi - see on inimorganismile igati sobiv komplekt. Viljade säilitamisel sahharoosi hulk väheneb, glükoosi- ja fruktoosikogus aga suureneb. Rasvu on õunas vähe, kõigest 0,3-0,4 protsenti, kusjuures põhiosa rasvadest on koondunud seemnetesse. Kalorsus on suhteliselt väike, sajagrammise õuna söömisel saab kõigest 45-58 kcal energiat. Ka valku on vähe. Hapetest on õunte viljalihas kõige rohkem õun- ja sidrunhapet. Olenevalt sordist ja vilja valmimise astmest on hapete sisaldus viljades 0,2-1,1 protsenti. Mida rohkem on viljalihas happeid, seda paremini
annaabi.ee 
