1896. aastal olid toimunud esimesed nüüdisaegsed olümpiamängud, see traditsioon jäi püsima ja muutus kord-korralt aina tugevamaks. Võidukäiku jätkas 19. sajandil sündinud moodne jalgpall, mis 1908. aastal võeti olümpiamängudesse kavasse. Pärast maailmasõda püüdsid inimesed sõjakoledusi unustada, mistõttu 1920. aastaid iseloomustab teatav kergemeelsus. Loobuti jäigast viktoriaanlikust kombekusest, naiste õigused ja võimalused laienesid tunduvalt. Moodki muutus frivoolseks, lubades naistel paljastada õlgu ja käsivarsi, ning kleidiserv kerkis põlvedeni, mis varem olnuks mõeldamatu. Moemaailmad tegi tähelennu nooruke prantslanna Coco Chanel. Maailmakuulsaks sai koomik Charlie Chaplin, kelle komöödiad naerutasid lõbujanus publikut. 1920. aastate kultuurielu iseloomustas otsingute ja saavutuste rohkust. Kirjanduses ja kunstis tekkis tohutult igasuguseid -ismé. See protsess oli alanud õieti juba enne maailmasõda, mis
Üldreeglina rõhutas neid õrnu, looklevaid vorme kullast, valgest ja elevandiluust ning pastelsetest sinistest, roosadest, rohelistest ja kollastest koosnev palett, kuigi mõnedes riikides, näiteks Portugalis olid sageli kasutusel rikkalikumad ja tugevamad värvitoonid. 18.saj. keskpaigaks, mille üht osa võib vaadelda kui mõju ja vastumõju ajaloolist jätku, hakati rokokood pidama pigem frivoolseks ja seda hakkas välja tõrjuma tõsisem, uusklassitsistlik stiil. See oli inspireeritud klassikalise kreeka ja Rooma asulate väljakaevamistest, eriti Pompejis ja Herculanemis Itaalias. Selle tulemusena tekkis rida allstiile. 19.saj. keskel toimus värvides kõige tähelepanuväärsem areng kivisöetõrvast sünteesitud aniliinvärvide leiutamisega. Olles algselt kasutusel kangaste, seejärel tapeetide ja lõpuks värvide valmistamisel, panid need intensiivsed, elavad toonid aluse hulgale
Ferrarast kaugemal ta enam ei käinud. Arvatakse ka, et seda ei lubanud tema uus mees. D'Estede kodus oli meeldiv õukond, Lucrezia toetas kunstnikke, poeete. Kohe peale Ferrarasse kolimist võttis ta enda juurde ka esmasündinu Giovanni, keda kasvatas kui nooremat venda. Lucrezia kinkis oma kolmandale mehele kuus last. Ta suri seitsmenda lapse sünnitamisel 21. juunil 1519 koos vastsündinud tütrega. Lucrezia Borgiat on hinnatud mitmeti. Omal ajal peeti teda frivoolseks 9 naiseks, ajastu liiderlikkuse etaloniks. Viimasel ajal on hakatud temasse leebemalt suhtuma. Paljud ajaloolased peavad tema isa ja venda kaabakateks ja Lucreziat mõlema ohvriks. Victor Hugo on talle pühendanud näidendi, Gaetano Donizzetti ooperi, tema tormilisest noorusest on vändatud filme. Üks on kindel: kui küsitakse, kelle kohta sobiks öelda femme fatale, võite eksimatult vastata Lucrezia Borgia!
annaabi.ee 
