,,Rigoletto", ,,Don Carlo"/, nimiosa Puccini "Gianni Schicci's", Barnaba / Ponchielli ,,Giocconda"/ ning seejärel laulja üks värvikamaid õnnestumisi - Colas Breugnon Kabalevski samanimelises ooperis. [4; 2008, 03.02] Laiemale üldsusele oli Georg Ots eelkõige tuntud paljude operetirollide kaudu. Juba oma lavatee alguses muutus ta tõelise operetiprintsina publiku lemmikuks kui d'Artagnan /Benatzky ,,Kolm musketäri"/, Pierre-Punavari /Romberg ,,Kõrbelaul"/ ja Jim Kenyon /Friml "Rose Marie"/. Lisagem Barinkay /J.Strauss "Mustlasparun"/, Andrei /Miljutin "Rahutu õnn"/, "Bajadeer" ja ,,Mariza"/, Petery /Kémény "Kusagil lõunas"/ ning omamoodi rollide roll oli Danilo Lehari operetis "Lõbus lesk". Lavaline elegantsus, sõna ja laulu nüansirikas sulam ning võrratu partnerlus Hanna osas esinenud Meta Kodaniporgiga hoidsid seda Paul Mägi lavastust värskena hooajast hooaega. [4; 2008, 03.02]
See on siiski oletus, sest kavas on ka vigu, mida A. Mutsu tõenäoliselt ei oleks teinud: 5. numbril on autoriks märgitud sõnade autor, muusika autori Ottmar Klose nimi puudub, helilooja Sholom Secunda nimi puudub 6. palal, 9. numbri all on koguni kaks viga – esimese pala pealkiri peaks olema “Flashing Fingers”, teisel on viga autori nimes – peab olema Golwyn, mitte Goldwyn; ka 11. numbri all on kaks viga: laulu autoriks ei ole mitte S. Romberg, vaid Rudolph Friml ja Herbert Stothart, ning laulu esitajaks ei ole mitte J. Pori orkestri solist Friedrich Kaasik, vaid Harri Kaasik. Kogu tollel kontserdil esinenud orkestri koosseis on tuvastatud mitme kuupäevata foto võrdlemisel, seega võib ka siin olla mõningaid ebatäpsusi, kuid kõigi eelduste kohaselt oli see siiski järgmine: - viiulid: Artur Värik, Rostislav Merkulov, Friedrich Kaasik; - saksofonid/klarnetid: Oskar Vichmann, Eduard Kurt, Adolf Eller ja Elmar Pert;
annaabi.ee 
