Sellises kunstilises koordinaadistikus uurib Vetemaa inimese kõlblusteadvust süüme ja intellekti, teo ja selle motiivide komplitseeritud vahekordi. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon, stalinism, ühesõnaga sotsiaalne absurd. Niisuguste süngete dekoratsioonide keskel toimetab autor freudismisugemetega psühholoogilist analüüsi tegelassiseselt vaatepunktilt, käsutades minajutustuse vormi. Vetemaa mängib erinevate keeleregistrite ja zanrireeglitega, intellektuaalne pinge on sujuvalt ühendatud süzeelise põnevusega. Stiil on tugevalt meeleline. Lõhnade, helide ja värvide põimingust sündivad aistingukobarad kannavad psühholoogilisi tähendusi ja tihenevad aegajalt sümboleiks. Kuitahes rusuvaist ja räigeist asjust Vetemaa ka
Vetemaa püstitab eetilis-filosoofilisi küsimusi ja loob kummalisi ja keerulisi tegelasi, tundes huvi salapärase ja paradoksaalse inimloomuse vastu. Varasem proosa keerleb hea ja kurja olemuse ning kurjuse allikate ümber. Tavaliselt paigutab ta tegelased mingisse ekstreemsesse situatsiooni, milleks pakuvad muu hulgas materjali kriitilised perioodid Eesti lähiminevikust: maailmasõda, Saksa okupatsioon, stalinism, st sotsiaalne absurd. Tulemuseks on freudismisugemetega psühholoogiline analüüs tegelasesiseselt vaatepunktilt, kasutades minajutustuse vormi. Vetemaa proosaloomingus on olulisel kohal viiest lühiromaanist koosnev tsükkel: ,,Monument" (1965), ,,Pillimees" (1967), ,,Väike reekviem suupillile" (1968), ,,Munad hiina moodi" (1969), ,,Kalevipoja mälestused" (1971); need on koondatud "Väikesesse romaaniraamatusse" (I 1968, II 1972). Kuues, tsensuuritõkete taha jäänud romaan - ,,Tulnuk" (kirjutatud 1971/1972) ilmus 1987.
annaabi.ee 
