Inimene > asi. Kujundiloomes kasutatakse igapäevases eluolus tuttavaid ja vajalikke esemeid, harvem riideesemeid: hädapasun, elav ajaleht; jänespüks jne. Inimene > kvantum. Nendes väljendites iseloomustab hulgasõna inimest kvantitatiivselt, atribuut aga kvalitatiivselt: magus suutäis, hunnik õnnetust jne. Isikunimetustena need siiski eriti populaarsed ei ole. (Õim 2001B) Kokkuvõte Fraseoloogilised nimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa, nad väljendavad tugevalt kõneleja ekspressiivhinnangulist suhtumist kirjeldatava objekti suhtes. Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (poriorikas), vaimsete omaduste (tuhajuhan), iseloomu (nõiaella), käitumise (tolaants), päritolu (maamats) või ameti (kirjaneitsi) järgi. Eesti keele kujunemise ajaloost tulenevalt on paljud eesti fraseologismid piiblipäritolu või eeskuju saanud vene ja saksa keelest.
3. KOKKUVÕTE Fraseoloogiliste isikunimetuste ülesanne on väljendada kõneleja suhtumist referendi suhtes. Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (ilueedi), vaimsete omaduste (tobujuss), käitumise (tolaants), päritolu (linnajuulus) või ameti (torujüri) järgi. (Õim 2001a: 554) Fraseologismid on enamasti pigem negatiivse, kuid naljatleva sisuga ning rikastavad inimeste keelt. (Õim 2001b: 19) Fraseoloogilised isikunimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa ning nende kujundiloome on üsna regulaarne ja läbipaistev. Seetõttu saab hõlpsasti anda ülevaate nende struktuurist, tekke jaoks olulistest stereotüüpidest ning seeläbi teha järeldusi võimaliku tekkimise kohta. (Õim 2001a: 562) KIRJANDUS Mäearu, Sirje 2002. Pindejürist prügikastikustini. Oma Keel nr 1, lk 2931. Õim, Asta 2001a. Isikunimetustest eesti fraseoloogias. Keel ja Kirjandus nr 8, lk 554562. Õim, Asta 2001b. Mööda eesti fraseoloogiamaastikku liikudes
annaabi.ee 
