Me peame õppima "nägema" neid mustreid, mida keha ja selle jäsemed "joonistavad" õhku, mis tegelikult küll kohe kaovad, ja salvestama neid kui "memory trace"- mäljujägedes. Me peame õppima nägema liigutuse lõpetamise kohti (arrival places), asendeid ja poose, mida on kergem meelde jätta ja märgata, kui liikumisi, mis läbivad õhku ja jätavad õhku jooni. Kui9d tantsimine tähendab LIIKUMIST ühest kohast teise, ühest asendist teise, suunavahetust see tähendab fraseerimist, rütmi tundmist jne. SEL MOEL TEKIVAD DISAINID (KUJUD) AJAS JA KEHAS. Primaarsed suunad, dimensioonid ja diametraalsused on alguspunkt, mille ümber on ehitatud TANTSU ARHITEKTUUR, tekitades KINESFÄÄRI PLAANI (kaadri -MAP). N: M.Grahami "Diversion of Angels" on 3 naise soolode koreograafia ruumiline järgmisel moel: 1. "Valge" naine kasutab vertikaalseid ja horisontaalseid liine koreograafias. Karakter- külm ülespoole suunatud IKOONILINE. 2
Selles kontekstis meenutatakse sageli Louis Armstrongi, üht kõigi aegade kuulsaimat džässilauljat, kelle hääle tämber ei kannataks klassikaliste ilukaanonite kohaselt mingit kriitikat. Nagu ütleb Berendt: “Võib öelda, et jazzi ilu on pigem eetiline kui esteetiline. Et jazzi kuidagi suhtuda, on tarvis kõigepealt suuta sedasorti ilust aru saada” (Berendt 1999: 164). Koos kõlaga peaks mainima ka teist olulist, kõlaga otseselt seoses olevat komponenti – džässilikku fraseerimist. Sound ehk kõlapilt ja sellega seonduv vastav fraseerimine on džässi kõige “mustemad” elemendid ning siin võib täheldada otsest seost lõuna istandustega ja sealtkaudu Aafrikaga. Need kaks on nii olulised, et kui džässmuusik esitab mõne klassikalise muusikapala, suudab ta selle vaid fraseerimisega muuta džässilikuks isegi oma partiid noot- noodilt mängides (Berendt 1999: 165). Ilmekas tõestus eeltoodud väitele on kuulus vokaal-
annaabi.ee 
