aastas. Rastingac oli asunud õppima Pariisi. Käesoleva loo alguseks oli ta omandanud bakalaurusekraadi. Ta ei õppinud mitte ainult iseendale, vaid tundis ka kohustust oma pere ees. Rastingac arvas, et lõpetab ülikooli ning teenib kõik oma vara ausa tööga, kuid peagi avastas ta , et see on suhteliselt võimatu. Nimelt tuli ühel päeval tema jutule Vautrin, kes ütleb talle, et koolis rassides võib saada vaid 1200 frangise aastapalgaga provintsikohtunikuks ning abielluda 40-selt möldritütrega. Nagu ta ütleb: ,,Ausus ei vii kuhugi. Geeniuse võimu alla painutatakse end; teda küll vihatakse, teda püütakse laimata, sellepärast et ta võtab jagamata, kuid painutatakse põlvili, kui ei ole suudetud teda matta mudasse. Korruptsioon on jõud, anne on haruldus. Nii on korruptsioon üliohtra keskpärasuse relv ja kõikjal tunnete ta teravikku. Kahte sammugi ei saa Pariisi teha, kohtamata põrgulikke trikke
Verdi teostes leiduvaid itaaliapäraseid puudusi arvustades hinnati tema loomingut ebaõiglaselt ning vaidlused pro et contra kaldusid äärmusse. Vastandina teistele Venemaal mängitud Verdi oopereile oli "Saatuse jõu" menu Peterburi Maria teatris (esietendus 10. XI 1862) tagasihoidlik, olgugi et publik oma lemmikut ovatsioonidega tervitas ning helilooja ise temperamentse vastuvõtuga ülimalt rahule jäi. Pistnud taskusse ebatavaliselt suure, 60 000 frangise honorari, lahkus Verdi varsti pärast esietendust Peterburist, külastas tagasiteel Moskvat ning viibis seal "Trubaduuri" pidulikul etendusel. Hispaania romantiku A. P. de Saavedra, hertsog de Rivase draama "Don Alvaro ehk saatuse jõud" alusel kirjutatud ooper ei kuulu Verdi parimate teoste huika. Melodramaatiline süzee, kõikvõimalike õuduste ja pingeliste kollisioonide kuhjamine, juhuslike ja ettekavatsetud
annaabi.ee 
