1. Töö teoreetilised alused Geelkromatograafia on üks kromatograafia meetoditest, mille põhimõte seisneb lahuses sisalduvate ainete lahutamises (ehk fraktsioneerimises) nende molekulmassi suuruse järgi. Lahuses sisalduvad erineva molekulmassiga ained liiguvad läbi peeneteralise poorse geeli erineva kiirusega. Geelkromatograafia meetodit kasutatakse makromolekulide (biopolümeeride) lahutamiseks, lisandite eemaldamiseks, soolade eraldamiseks või puhvri vahetamiseks, proov transporditakse läbi kolonni vesilahuse abil. Protsess viiakse läbi kinnises süsteemis kolonnis, mis on täidetud pundunud
Lahutus põhineb seega difundeeruvusel, kus rohkem difundeeruvad osakesed liiguvad kolonni keskele, liikuded edasi kiiremini, ning vähem difundeeruvad osakesed jäävad vastu seina, kus voolu kiirus on väiksem. Seega saab samade mõõtmetega aineid lahutada difundeeruvuse (tiheduse) alusel, kusjuures suuremate mõõtmetega molekulid tõenäoliselt difundeeruvad halvemini ja liiguvad aeglasemalt. Jõud: Raskusjõud - gravitatsioon, tsentrifugaaljõud, sedimentatsioon Väli-voog fraktsioneerimises relaksatsiooni tekitamiseks kasutatavad füüsikalised protsessid Temperatuurigradient, ristsuunaline voog, elektri- või magnetväli. Orgaanilise elementanalüüsi eesmärgid ja klassikalised meetodid Orgaaniliste ainete elementsisalduse määramine, peamiselt CHNOPS jaoks. Võimalik kasutada: massispektromeetria, klassikaline elementanalüüs (Kjeldahl, Dumas), elementanalüüs kitsamalt. Dumas N2-le: Proov segatakse Cu(II)O pulbriga, kuumutatakse. Eralduvad N-gaasid,
annaabi.ee 
