Vaatles ja katsetas uuesti. Lõuendid olid nii suured, et kogu tema keha oli haaratud sellesse protsessi. Tegevuskunst oligi sündinud. Pollocki teostes väljendus juhuslikkuse täius ning kaoses peituv harmoonia. See kõik oli omamoodi kosmiliselt matemaatiline, kuigi mitte keegi peale mõne matemaatikaprofessori ei ole pikemalt selle üle juurelnud. Minule oli üllatus näha seda matemaatilise kunsti esitlusel,kus Oregoni Ülikooli füüsik Richard Taylor analüüsis Pollocki maalide fraktaalsust, leides, et Pollocki maalidel esineb kahte sorti fraktaalset liikumist ning kummalgi fraktaalsel liikumisel on omaette dimesioon ning n-ö erinevad kihid. st erinevate värvitoonidega tehtud tasapinnad. Esimene fraktaalne liikumine on tekkinud värvide kallamise protsessis, teine Pollocki enda keha ja jäsemete liikumisel. Pollocki maalidele on võimalik teha fraktaalset matemaatilist analüüsi ning tulevikus eraldada
värvitooni segusid. 1999. aastal leiti, et Pollocki maalid on enesesarnased. Jackson Pollocki maalid on enesesarnased ja suure naabervärvide kontrastiga. Võibolla just sellepärast avaldavad need muljet. Nüüd on Los Angeleses tegutsev füüsik Jonas Mureika analüüsinud 13 Pollocki ja teiste kunstnike töid. Pettumuseks ei suudetud värvimustrite fraktaalsuse põhjal kunstnike vahel vahet teha. Kuid siis uuriti üksteise kõrval paiknevate värvide kontrasti fraktaalsust. Ja leiti, et siin on küll kunstnike vahel suuri erinevusi. Mureika nimetab seda servafraktaalsuseks. Selgub, et vaataja hindab just servafraktaalust. Pollocki töödel on väga suur kontrast naabervärvuste vahel. Kuid skeptikud arvavad teisiti. Iisraeli psühholoog ja kunstnik Tsion Avital näiteks ütles ajakirjale New Scientist, et ka ninasarviku väljaheidete komponentidel on suur enesesarnasus, ent see ei ütle veel midagi ninasarviku enda kohta.
annaabi.ee 
