juhtnööride kohaselt. Kritiseeriti algul sotsialismi stagneerumist, hiljem aga sotsialismi üldse. 1990. aastate kirjanduse ees seisid põhiliste ülesannetena Eesti ajaloo tõlgendamine taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluse vaimus ning kaasaja kujutamine. Ehkki kohati püüdsid debütandid 20. sajandi alguse eeskujul rajada uusi kirjandusrühmitusi Eesti Kostabi-$elts, Erakkond, Õigem Valem jts -, ei saanud need kuigi jõuliselt jalgu alla, kirjandus fragmenteerus. kümnendivahetusel ilmunud kassettide autorid nende seas Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Elo Vee (Viiding) ei moodustanud ühtset tervikut. Üks 1990. aastatel silma torganud voole oli maagiline realism, mida esindas näiteks Mehis Heinsaar, kuid ükski neist ei muutunud valdavaks. Karl Martin Sinijärv Eesti 2000. aastate kirjandust on iseloomustatud selliste väljenditega nagu kapitalistlik realism ja uusausus. Ka nüüdsed rühmitused nagu TNT
Nõukogude totalitaarse korra tingimustes õnnestus eesti kultuuril säilitada elujõud ja dialoogiline suhe maailmakultuuri ja omaenda traditsiooniga. Nõukogude ajal kujundas eesti kultuur selle dialoogi pidamiseks koguni spetsiifilise keele, nn ridadevahelise keele. 1990-ndate algul, kui Eestist sai taas iseseisev riik, selgus ühtlasi kummaline seik: ühelt poolt leidis aset kvantitatiivne kultuuriplahvatus, teisalt nõrgenes dialoogiline side eesti kultuuritraditsiooniga. Eesti kultuur fragmenteerus ning tervik hakkas kaotama oma nägu ja identiteeti. Selgelt on ilmnenud tendents suutmatusest ja tahtmatusest pidada dialoogi kultuurilise lähiminevikuga. Eesti kultuuri probleemiks ongi lahustumine pidevalt vahelduvates trendides, dialoogi süvenev nõrgenemine traditsiooniga, keeleline kreoolistumine inglise keele kasuks. Eestlaste kultuurilise identiteedi kõikuvus peegeldub vastu ühelt poolt ksenofoobiailmingutes, teiselt poolt rahvuslikus fundamentalismis. Kuigi
annaabi.ee 
