loodavad kaitsealad (Roberts, 1997). Kui spetsiifilise kaitsealaga ühenduses olevad paigad on ohustatud, võib vastava ala kaitsmine osutuda ebaefektiivseks juba seetõttu, et kaitstavalt alalt liiguvad organismid erinevate vajaduste rahuldamiseks - toitumine, paaritumine jne - ohustatud või mittekaitstud suurema riskiga piirkonda. Kaitsealade loomisel peab arvestama liigispetsiifiliste mõjudega elupaikade hülgamisel ja fragmenteerumisel koos elupaikade liigilise koosseisuga. Tuginedes nendele suhetele on oluline üles märkida kohalike liikide esinemise tõenäosus. Kaitsealade võrgustikud on selle tulemusena võimelised esindama kõiki liike (Martin et al., 2006). Kaitsealade võrgustikud, kus inimtegevus on täielikult keelatud (ing k no-take reserves), aitavad vähendada kaaspüügi, vette tagasilaskmise ja röövpüügi käigus ohtu sattunud
Kui rakk ei saa eluspüsimise või kasvusignaali, siis ta sureb, sest teda pole vaja. Signaalmolekulid seostuvad märklaudraku pinnal paiknevate retseptoritega. Seostumine lülitab sisse signaali liikumise ahela, mis päris apoptoosi ahelat. - Faktorid, mis suurendavad Bcl2 valgu sünteesi - Faktorid, mis vähendavad proapatootiliste valkude sünteesi Nimetage apoptootiliste rakkude avastamise meetodeid 1. DNA fragmenteerumisel DNA ahelasse tekkivaid katkemiskohti on võimalik tuvastada spetsiaalse ensüümi – terminaalse desoksünukleotidüül transferaasi (TdT) abil (nn TUNEL reaksioon). See ensüüm tunneb ära vabad 3’-OH otsad ning pikendab neid nukleotiididega. Kui reaksioonikeskkonda lisada radioaktiivse või fluorestsentsmärgistusega nukleotiide, siis sisestuvad need märgistatud nukleotiidid sünteesitavasse DNA-sse. 2
Kui rakk ei saa eluspüsimise või kasvusignaali, siis ta sureb, sest teda pole vaja. Signaalmolekulid seostuvad märklaudraku pinnal paiknevate retseptoritega. Seostumine lülitab sisse signaali liikumise ahela, mis päris apoptoosi ahelat. - Faktorid, mis suurendavad Bcl2 valgu sünteesi - Faktorid, mis vähendavad proapatootiliste valkude sünteesi 14. Nimetage apoptootiliste rakkude avastamise meetodeid 1. DNA fragmenteerumisel DNA ahelasse tekkivaid katkemiskohti on võimalik tuvastada spetsiaalse ensüümi terminaalse desoksünukleotidüül transferaasi (TdT) abil (nn TUNEL reaksioon). See ensüüm tunneb ära vabad 3'-OH otsad ja pikendab neid nukleotiididega. Kui reaksioonikeskkonda lisada radioaktiivse või fluorestsentsmärgistusega nukleotiide, mis sisestuvad sünteesitavasse DNA-sse. 2. Normaalsetes rakkudes on plasmamembraan ebasümmeetriline fosfolipiidide suhtes
~50% kasvajatest on muteerunud p53 valk, mis pidurdab rakutsükli DNA kahjustumisel. Mutatsiooni korral jagunevad ka kahjustatud DNA-ga rakud. mutatsioonid välise apoptoosiraja valkudes (Fas ligand, Fas retseptor jne) võivad põhjustada lümfotsüütide hulga kasvu, mis omakorda põhjustab autoimmuunhaiguste (antikehade produtseerimine lümfotsüütide poolt omaenese valkude vastu) tekkimist. 14.)Nimetage apoptootiliste rakkude avastamise meetodeid: 1. DNA fragmenteerumisel DNA ahelasse tekkivaid katkemiskohti on võimalik tuvastada spetsiaalse ensüümi - terminaalse desoksünukleotidüüli transferaasi (TdT) abil. (nn TUNEL reaktsioon).See ensüüm tunneb ära vabad 3'-OH otsad ning pikendab neid nukleotiididega. Kui reaktsioonikeskkonda lisada radioaktiivse või fluorestsmärgisega nukleotiide, siis sisestuvad need märgistatud nukleotiidid sünteesitavasse DNA-sse.2. Normaalsetes rakkudes on plasmamembraan
annaabi.ee 
