muusika" püsib, ja nii sündiski muusikal nagu päris. Vaadates askeldamist Vanemuise laval tekib kahtlus, et kogu mängu juures pole rõõm sugugi mitte ainult publikupoolne. Muusikali esitajates oli tunda indu ja head pealehakkamist. Huvitav oli see, kuidas mitmezanrilises teatris muusikalitegemisel piirid eri zanrite vahelt ära kadusid. Nii näiteks mängis laulja taustaga Märt Jakobson suurepärase Gauleiter Zelleri rolli, kus tal ei saanud laulda fraasigi. Jaan Willem Sibulal tuli Max Detweileri rollis teha ka vokaalne etteaste, kuid põhiline on siis ikka isikupäraselt tehtud koomilise varjundiga roll. Draamatrupi liikmed Karol Kuntsel, Maarja Mitt ja teisedki said aga ,,Helisevas muusikas" hääle proovile panna. Oluline puudus, mis Vanemuise ,,Helisevas muusikas" kõrva torkas, oli heli ülepingutatud võimendamine. Küllap tehti panused võimendusele seoses eesolevate mängukordadega Nokia kontserdimajas,
sealhulgas Pjotr Tsaikovski. Pjotr Tsaikovski (1840-1893). Tsaikovski põhizanrid on sümfoonia (neid on tal 6) ja ooper (Näit "Jevgeni Onegin", "Padaemand"), need on teineteist vastastikku ka mõjutanud: orkestripartiis toimuv muutub ooperis järjest tähtsamaks ("Padaemand" 1890, Krahvinna surmastseen: Hermann nõuab Krahvinnalt kolme võiduka kaardi saladust, õudusest tardunud vanadaami reageeringuid edastab üksnes orkestripartii, laulja ei laula selles stseenilõigus fraasigi). Sümfoonias omakorda võime märgata ooperlikke teemasid-karaktereid. Mõlemas zanris mängib helilooja jaoks järjest suuremat rolli tämber, ent mitte sära ja värvikuse taotlemiseks (nagu Rimski-Korsakovi valdavalt programmilistes orkestriteostes), vaid psühholoogilise situatsiooni täpsustamiseks. Tsaikovski sümfooniad on pingelise, konfliktse arendusega, juba sonaadivormi ekspositsioon võib olla töötluslik. 17
annaabi.ee 
