mis tahes vormi korral. Kõnes avaldub kokkuvormistus eelkõige rõhumallis – liitsõnal on üks alguspearõhk, nt va∙naema, samal ajal kui fraasis on igal sõnal oma pearõhk, nt va∙na e∙ma. Ortograafias kajastab suulist kokkuvormistust kokkukirjutus. Liitsõna kokkuvormistusega kaasneb liitsõna grammatiline ja/või tähenduslik erinevus fraasist. Sellised ehitusmallid nagu liitsõnadel saagirikas, nõelterav jne puuduvad fraasidel. Eesti liitsõna eesosa jääb üldjuhul muutumatuks, ükskõik mis vormis järelosa ka ei esineks. See eristab nt liitsõna kalliskivi fraasist kallis kivi, vrd kalliskivist ja kallist kivist. On vaid üksikuid liitsõnu, mille eesosa ühildub järelosaga, nt vaenelaps (vaeselapse, vaestlast), teinepool (teisepoole, teistpoolt), viimnepäev (viimsepäeva, viimsestpäevast). Kalliskivi ja vanaema, kuid ka vaenelaps ja teinepool erinevad fraasidest
arvsõna numeraal NUM üks, seitseteist, neljas tegusõna verb V tahtma, käima, mõtlema määrsõna adverb A, adv hästi, täna, vara hüüdsõna interjektsioon int oh, aitäh, hurraa sidesõna konjunktsioon C, konj ja, või, ega kaassõna adpositsioon P peal, järgi, üle PP 2. lauseliikmelisus (fraasidel on omadus tüüpiliselt esineda mingi lauseliikmena) alus e subjekt - NP öeldis e predikaat - VP sihitis e objekt NP öeldistäide e predikatiiv NP, AP määrus e adverbiaal AdvP, PP täiend e atribuut - AP Lauseliikmed keele kirjeldamise vaheastmeks tähenduse ja vormi vahel - sütaktilised funktsioonid e lauseliikmete tasend, alus, suhitis, määrus, öeldis keeleti erinev, mida kasutatakse olulisemad subjekt ja objekt, peetakse universaalseteks, kuidas keel neid markeerib, on oluline
annaabi.ee 
