Kaartide ja plaanide digiteerimine digiteeriti ja muudeti uuendatud kaardiinfosüsteemis kättesaadavaks 9400 ajalooarhiivis ja 10 600 riigiarhiivis säilitatavat kaarti ja plaani. Pärgamentide digiteerimine digiteeriti ajalooarhiivi 1581 pärgamentürikut, lisaks hõlmas projekt Tallinna Linnaarhiivis ja Eesti Ajaloomuuseumis säilitatavaid pärgamente. Fotonegatiivide ja diapositiivide digiteerimine kokku 401 700 negatiivi, valdav enamus pärineb filmiarhiivi kogudest, digiteeriti ka 12000 riigiarhiivi fotonegatiivi ja diapositiivi ning 1500 ajalooarhiivi klaasnegatiivi. Nitroalusel kroonikafilmide digiteerimine 50 000 meetrit ehk 30 tundi filme filmiarhiivi kogudest. Videode digiteerimine 700 tundi videoid filmiarhiivi kogudest. Eesti Vabariigi loomist ja iseseisvuse taastamist kajastavate
suuruse auhinna inimesele, kes mõtleb välja materjali, millega asendada vandlit 5 piljardikuulides. ,,Kunst-elevandiluu" otsingutel saavutas ta edu Parkes'i sarnaselt tselluloosnitraatiga [7]. Mitmekülgse materjalina hakati tselluloidiga asendama kilpkonnakilbi- ning elevandiluud (vandlit) jt sarnaseid looduslikke materjale. Samuti oli tselluloosnitraat esimeseks heaks alternatiivmaterjaliks fotonegatiivide ning filmilindi valmistamiseks, olles painduv ja läbipaistev. Esinesid ka teatud probleemid nimelt aja möödudes muutus materjal kollakaks, pragunes ning oli süttimisohtlik. Tselluloosatsetaat (secoid) Kuigi prantsuse keemik Paul Schützenberg avastas teslluloosatsetaadi juba 1865 hakati teda laiemalt kasutama alles 1894 (tootmine patendeeriti Inglismaal), 20- nda sajandi alguses hakati materjali kasutama ka filmitööstuses (kuna võrreldes
annaabi.ee 
