portree“ 1940.aastate lõpp, tekitasid abituse ja paratamatuse tunde. Minu lemmikpilt terve nätuse peale oligi Olga Terri „Tütarlapse portree“. See oli väga kaunis ja siiras pilt oma kurbuse varjus. Edasi läks näitus taas abstraktseks ja värvikirevaks. Saabus pop kunst. Tasapisi paranes meeleolu ning seinal rippus suur Rein Tammiku õlimaal „1945-1975“, millest õhkas selle ajastu meeleolu. Järgmisena leidsin end ümbritsevat hüperrealismist. Pildid olid väga fotolikud ja lihtsad. Jaan Elkeni „Tallinn. Kopli kaubajaam“ 1982, Tõnu Virve „Eesti naine“ ja Ülo Emmuse „Ilus uks“ 1979 pälvisid minult selle saali tähelepanu. Minnes järgmisesse saali, läks kunst veel minimalistlikumaks ja modernsemaks. Terve üks sein koosnes Rene Kari „Doomino“ ja Sirje Runge „Kolm“ teostest. Viimases saalis olid Richard Kaljo teosed. Mustvalged pildid kujutasid argipäevaseid tegevusi ja olid tehtud ülima täpsusega.
kujutamises uusajal. See äratab ambivalentseid esmareaktsioone: kujutatu pole vahetult äratuntav. Nolde´t ei paelu Issanda traditsiooniliselt eeldatud füüdilist joonte reprodutseerimine või tema kujutamine tüüpteemades. Ta püüab tabada kaemusehetke, mis vaatajat haarab, sundides teda kunstniku nägemusse kätketuga ,,ühist keelt" otsima. Sellega tuletaab Tillich veelkord meelde, et maalid ei ole fotod või sündmuste fotolikud reproduktsioonid. Kunstnik maalib oma kogemuse ja vahendab selle meile; see mõjustab meid viisidel, mida võnaliselt analüüsida ei olegi võimalik. Tillichi seisukoht peegeldab tema teoloogilist positsiooni. Mitte-sõnalised vahendid on usu seisukohalt väga väärtuslikud! Järgmine kord galeriid külastades küsi endal iga pildi ees, mis selles pildis on religioosset. Kes seda proovivad, avastavad, et neid maale on kolme tüüpi (Trotter): 1. Religioosse teemavalikuga maalid
annaabi.ee 
