(http://kultuur.elu.ee/ke482_keemiapomm.htm, 17.5.2010) Leedu ranniku lähedal Kaliningradi-Palanga-Klaipeda joonel on suur piirkond, millist nõukogude väed kasutasid merepolügoonina. Sinna käisid pomme loopimas lennukid ja kopterid. Tulistati rakettidega, laevade kahuritest, loobiti süvaveepomme, veealuseid laskmisi tegid allveelaevad. Lisaks muule tegevusele on sinna uputatud ainuüksi ühe operatsiooni käigus 5000 tonni keemiarelva. Sügavuses leidub samuti tohutu kogus fosforpomme. Selliseid asju on uputatud metallkonteinerites, aga ka tavalistes laudkastides Kui pommide metallkorpused läbi roostetavad, pääseb mürkaine vette ja lahustamatud toksilised ained ladestuvad merepõhja. Meres toimub kogu aeg mõningane liikumine ja põhjasetted on aja jooksul osa pomme enda alla matnud. Läänemere põhjamudas roostetab aga veel lugematu hulk eri aegadel uputatud mitmesuguseid kemikaale sisaldavaid mahuteid, lisaks meremiinid,
[Lisa 1:3:5] 9. ja 10. märtsil 1944 pommitasid nõukogude lennukid Tallinna. Ka varem oli linnale toimunud juba mitu õhurünnakut. Seekordse pommitamise tulemusena hävis aga 8000 hoonet, väidetavalt kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50% selle elamispinnast. Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus. Maha põles eestluse sümboli tähendust omav Estonia teatrimaja. Linnale heideti suurel hulgal süüte-, lõhke-, ja fosforpomme. Pommitamise ajal hukkus 554 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta. Luule Sakk kirjeldab: ,,Mäletan hästi 1944. aasta Tallinna pommitamist, olin siis 10-aastane. Kannatada said eelkõige tsiviilisikud, sest saksa sõjavägi oli juba linnast lahkunud. Lennukid lendasid hästi madalalt ja sealt tulistati otse põgenejate pihta. Venelased tegid sel ööl kaks rünnakut. Esimese ajal olime
annaabi.ee 
