Selle tulemusena muutub sensori aktiivsus. Näiteks histidiini kinaasi puhul toimub autofosforüleerumine, kus ATP-lt kantakse fosforüülrühm üle konserveerunud histidiini jäägile valgu C-termiaalses transmitter-domäänis. See omakorda on signaaliks tsütoplasmaatilisele regulaatorile. Regulaatori N-terminaalses vastuvõtvas (receiver) domäänis asub konserveerunud aspartaatjääk. Fosforüülrühm kantakse sensorvalgult regulaatori aspartaadile. Fosfoaspartaat omakorda põhjustab valgu C-terminaalses otsas paikneva efektor-domeeni aktivatsiooni, mille tulemusena valk käitub transkriptsiooni aktivaatorina. Näiteks kemotaksise puhul on sensorvalguks histidiini kinaas CheA, mis pärast autofosforüleerumist interakteerub regulaatorvalkudega CheB ja CheY ja fosforüleerib need. Fosforüülrühma ülekande ja kinaasse aktiivsusega domäänid histidiini kinaasil ning response regulaatori vastuvõttev (receiver) domään on konserveerunud sama
terminaalne domään. Selle tulemusena muutub sensori aktiivsus. Näiteks histidiini kinaasi puhul toimub autofosforüleerumine, kus ATP-lt kantakse fosforüülrühm üle konserveerunud histidiini jäägile valgu C- termiaalses transmitter-domäänis. See omakorda on signaaliks tsütoplasmaatilisele regulaatorile. Regulaatori N-terminaalses vastuvõtvas (receiver) domäänis asub konserveerunud aspartaatjääk. Fosforüülrühm kantakse sensorvalgult regulaatori aspartaadile. Fosfoaspartaat omakorda põhjustab valgu C-terminaalses otsas paikneva efektor-domeeni aktivatsiooni, mille tulemusena valk käitub transkriptsiooni aktivaatorina. Näiteks kemotaksise puhul on sensorvalguks histidiini kinaas CheA, mis pärast autofosforüleerumist interakteerub regulaatorvalkudega CheB ja CheY ja fosforüleerib need. Fosforüülrühma ülekande ja kinaasse aktiivsusega domäänid histidiini kinaasil ning response regulaatori