alteratsioonimärgid – diees, bemoll, dubldiees, dublbemoll, bekarr noodi ette kirjutatud – juhuslik märk, mitte võtmemärk noodivõtmed: sopranivõti (1. joonel), metsosopranivõti (2. joonel), aldivõti (3. joonel), tenorivõti (4. joonel), baritonivõti (5. joonel) näitavad esimese oktaavi c asukohta dünaamika – teose esitamise tugevus ja selle muutmine (lahku – mezzo piano, forte fortissimo) üksikute helide rõhutamiseks – marcato, forzato, sforzato, fortepiano, > jne meloodia – ühehäälne muusikaline mõte, helide organiseeritud järgnevus meloodiajoonis – helikõrguste liikumise suund, mis moodustab meloodia välise kuju kulminatsioon – kõige suurem emotsionaalse pinge moment meloodia arengus, tavaliselt tõusvas liikumises artikulatsioon – helide omavaheline sidumine või eraldamine (legato, staccato – katkendlikult, staccatissimo, portato)
Noodikirjas paiknevad üldised tugevustähised instrumentaalmuusikas noodijoonestiku all, klahvpillidel 2. joonestiku vahel, tekstiga vokaalmuusikas joonestiku kohal. Üldised tugevustähised kehtivad helindi tervikosa lõpuni või kuni uute tähisteni. Üksikhelide teistest erineva tugevuse tähistamiseks kasutatakse mitmesuguseid sõnalühendeid ja märke kui kohalikke tugevustähiseid. Eelnevatest suuremat helitugevust kui rõhku e aktsenti tähistavad: fz = forzato või sf: vahel ka sff või sfff või sfz = sforzato = tugevdatult, rõhutatult (linnuke ülesse) või (linnuke alla) = tugeva rõhu märk > = keskmise rõhu märk - = jooneke, kriips = nõrga rõhu märk Rõhku koos sellele järgneva kohese vaibumisega tähistab: fp = forte-piano Kohalike tugevusmärkide asukoht noodikirjas on sõltuv mitmetest teguritest. Enamasti asuvad nad 1. noodivarre korral noodipea juures, 2. erisuunalise noodivarre korral varte juures, kuid
annaabi.ee 
