Nüüd uitas kergejalgne jumalanna mööda maailma ja puistas inimeste peale rikkalikke kingitusi, mis valgusid välja tema võlusarvest. Ent Fortuna silmad olid alati seotud ja nõnda langesid annid huupi, õnnistades vahel teenete järgi ja vahel teenimatult, mõnikord töökaid ja teinekord laisku. Kelle rada iganes jumalanna omaga ristus, see oli õnneseen, sest kohe pööras Fortuna küllussarve kummuli ja ande voolas sellest ülirikkalikult. Kuid õnne oli siiski vähestel, sest Fortunaga kohtuda on harv juhus, ning päriselt õnnelikke oli veelgi vähem, sest rikkusest üksi veel ei piisa, et inimest õnnelikuks teha. Ka Zeus ise aitas inimesi mitmel viisil. Dodonas kasvas tema püha tammepuu, mis kandis magusaid ning mahlaseid tõrusid. Räägitakse, et need tõrud olevatki olnud esimene inimeste söödud puuvili. Kes iganes vajas Zeusi nõuannet, tuli püha tamme juurde, ja kui ta siis jumalale ohvri oli toonud ning alandlikult oma palve
tema surma Lorenzo de Medicile, siis nende ajal oli paavstivõim tugevnenud. 1513-st on paast Giovanni de Medici, Leo X). Virtu ja Fortuna Fortuna on saatus või ettemääratus, saatus on vägagi muutlik, sest olukorrad, millesse inimene satub, muutuvad kogu aeg. Virtu on inimese mehisus, inimlik tugevus, inimlikud oskused. Ka Aq Thomas kasutas voorustest rääkides sõna virtu. · Paganlik virtu ideaal, kangelasliku Fortunaga võitluse ideaal. Vanas Roomas oli mitut sorti fortuunat lühike, kõhklev, halb õnn (fortuna mala), mehe õnn, naise õnn, lahinguõnn. Machiavelli leiab, et saatus jätab poole asjadest inimese määrata, kui inimesel on piisavalt mehisust ja oskust. Inimese teod määravad ära poole tema saatusest, teise poole määrab saatus, saatus on Machiavelli sõnutsi kui naine, keda tuleb lüüa ja alistada ning kes alistub pigem noorele ja tormakale...
annaabi.ee 
