Kuid Eesti terriotooriumil ei piirdutud aint rahvakoolide loomisega. Johan Skytte oli oluline isik toomaks Eestisse kõrgharidust. Tema algatusel loodi loodi gümnaasiumid nii Tartusse kui Tallinnasse. Hiljem esitas Skytte kuningale palve muuta Tartu gümnaasium ülikooliks. 1632. aastal avatigi Gustav II Adolfi korraldusel Taru ülikool. Juba 1641. aastast on teateid seal esimese eestikeelse aabitsa väljaandmise kohta. Oluline samm lugemisoskuse arendamiseks talupoegade seas ning kuni Forseliuseni oli see peaaegu ainuke õppematerjal. Aabitsa väljaandmine näitab, et Tartu ülikool ei loodud ainult välismaistele aadlikele vaid mõjutas juba üheksa aastat pärast rajamist eestlaste haridust. Juba Gustav II Adolfi päevil ilmusid mõned vaimuliku sisuga raamatud, kuid need olid väga vigases keeles kirjutatud ja raskesti arusaadavad. 1637. aastal koostas Tallinna Toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu
Forselius kohaldas neid natuke Eesti oludele sobivamaks. 1684. a. avas Forselius Tartu Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari, et maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid ette valmistada. Riigi poolt oli õpilastele värske leib. Seminaris kasutas Forselius uusi õppemeetodeid.Oma nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Kuni Forseliuseni õpetati lugemist kirikuraamatuist. Senine eestikeelne kirjasõna täitis kiriku tarbekirjanduse ülesandeid. "Kodu- ja kirikuraamatut" kasutasid köstrid, mõisa- ja perevanemad ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt, metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor
annaabi.ee 
