morfoloogiakirjeldus oleks võimalikult lihtne, ökonoomne ja ülevaatlik, on vaja leida mõistlik tasakaal informatsiooni jaotamiseks reeglite, klassifikatsiooni ja üksiksõnade (erandite) vahel. 20. Morfoloogilise klassifitseerimise aluseks olevad tunnused: Kõigi muutuvate sõnade kõigi vormide võrdlemise teel on välja selgitatud morfoloogilised tunnused, mille poolest sõnad üksteisest erinevad. Need on kõigepealt kahesugused: A. Erinevused morfoloogilistes formatiivides. (Eri sõnadel ja nende rühmadel võivad samades vormides olla erinevad morfoloogilised formatiivid - tunnused, lõpud (suures eesti keele grammatikas ja eesti keele käsiraamatus nimetatakse kõiki grammatilisi morfeeme tunnusteks, eristamata tunnuseid ja lõppe)). B. Erinevused tüvemuutustes. (Tüvemuutusi on kaht põhilist laadi: I. Mitteastmevahelduslikud muutused. II. Astmevahelduslikud muutused). -astmevahelduslikud tüvemuutused;
sõnade struktuurist ehk siis tüvedest ning tunnustest ja lõppudest. Peab andma ülevaate ka selle süsteemi funktsioneerimisest, st iga sõna iga vormi moodustamisest ja analüüsist. Kõige ökonoomsem ja ülevaatlikum moodus morfoloogia kirjeldamiseks on sõnade jagamine morfoloogilisteks klassideks tüüpideks ja muutkondadeks. Klassifitseerimise aluseks olevad tunnused: 1) Erinevused morfoloogilistes formatiivides eri sõnadel ja nende rühmadel võivad samades vormides olla erinevad morfoloogilised formatiivid - tunnused, lõpud. Nt võib ainsuse osastava lõpp olla da, -d, -t või hoopis puududa. 2) Erinevused tüvemuutustes: neid on kahte laadi, mitteastmevahelduslikud muutused (tüvevaheldused) ja astmevahelduslikud muutused (laadi- ja vältevaheldus). 35. Seosed vormide vahel. Noomeni põhi- ja peakäänded kogu vormistikus valitsevad
annaabi.ee 
