Taille ehk lõikama maks, mida koguti talukohtade pealt nagu talurent. 11.-12. sajandil pigem härraste omavoli, kui määratud kriteeriumid. Alates 12. sajandi lõpust 13. sajandi algusest ei peetud õigeks, et härra nõuab rohkem kui talukohtvõimeline maksma (ka kohtulikult). 14. sajandi lõpust on taillest saanud riigimaks. 1439 seadustasid gennnaalst taille. 15. sajandi peamine kroonu maks. Kui ori ostis end vabaks jäi taille tihti püsima. Formariage päriorja abielukeeld kahe erineva maavalduse vahel. Mõisnikul õigus keelata/saada tasu kui talupoeg tahtis abielluda/tütart mehele panna teisest mõisast pärit pärisorjaga. Ka oma valla piires võis formariage ehk kontroll abiellumise üle olla. Kui mujalt naist võtta, pidi maksma trahvi. Kui eri maavaldustest abiellunutel lapsed, siis ei tea kellele lapsed (Eestis läks mehele) hakkavad pärisorjadena kuuluma, vahel mehe omanikul, teine kord naise omanikule. Mainmorte
pärisorjus pandi peale senjööride poolt peale vabale talurahvale või talurahvas oli juba karolingide ajal sõltuv ning nende õiguslik olukord muutus ajaloo jooksul üha kehvemaks. Kõige suuremat vaidlust põhjustanud servi termin. Mida selle all täpsemalt mõista ( kohalikud tp või orjad). Erinevad autorid eriarvamusel. Pärisorjus pandi 10 saj lõpus peale vabadele pr tp . ( Block) Pärisorjuse punaseks jooneks pidas chevage, mainmorte ja formariage. Kuni 12 saj lõpuni maksustati talurahvas hingede järgi, keskne maks senjöörile oli chevage. 12 saj lõpus muutus see maksustamine haruldamaks, selle asendas taille, mis tuli kasu 11 sajandist, ei olnud pearahamaks vaid maksustamine talukoha maj näidete järgi. Ei ole selgepiiriline maamaks, pigem subjektiivsem. Kuni 12 sajandini on enamus talurahvast pidanud maksma üpriski mõisniku suva järgi seda
annaabi.ee 
