(Kaido Teesalu Göteborgis, Peeter Linnap San Franciscos, Peeter-Maria Laurits New Yorgis; Toomas Volkmann Londonis jne). [3] Kunst 1940.aastate lõpupoole hakkasid võimud lisaks nö. präänikule ka piitsa kasutama. Alguses süvenes ja muutus üha ähvardavamaks ja konkreetsemaks ideoloogiline surve, millele järgnesid juba otsesed repressioonid. 1949. ja 1950.a. toimus mitu KL "puhastust" kodanlikest natsionalistidest ja formalistidest. Need viidi läbi EKP-sse kuulunud KL liikmete juhtimisel, kusjuures tüüpiliselt sellele ajale võisid represseerijad ise varsti represseerituteks saada. Paljudele tehti võimatuks kunstnikena töötada, mitmed ei tahtnud ise osaleda stalinlikus kunstielus. Karmimalt kui KL liikmeid kohtlesid võimud kunstiüliõpilasi - mitmeid vangistati või küüditati. Kuni ühiskonnas valitses terroriõhkkond, oli KL põhikirjas fikseeritud omavalitsus muidugi fiktsioon, kuid juba 1957.a
4 kontseptsiooni, mis on spetsiifiliselt omased varasele perioodile (Thomas Winneri järgi):
1. Kirjandusteost vaadeldakse kui struktuuri. Struktuuri mõiste on võetud Saussure'lt ja ümbertöötatud Trubetzkoy ja
Jakobsoni foneemika põhjal.
2. Poeetiline keel kui funktsioon, mis on orienteeritud teatud eesmärgile
annaabi.ee 
