Pöördeliseks kujunes nõukogude kultuurielus 1932. aasta 23. aprill mil likvideeriti kõik rühmitused ja asutati ühtsed Heliloojate, Kirjanike, Kunstnike liidud. Samal aastal võeti kasutusele termin sotsialistlik realism, see on meetod mis nõuab kunstnikult tegelikkuse tõetruud, ajalooliselt konkreetset kujutamist selle revolutsioonilises arengus. Kunstiteose hindamise ainsaks kriteeriumiks sai sisu. Kunstnike, kes tegelesid mingilgi määral puht kunstiprobleemidega nimetati formalistideks. Formalismi alla mahtus suur osa kunstiajaloost. Nõukogude kunst muutus väga isikupäratuks ja vaeseks. Tekkisid ilutsevad, pseudooptimistlikud teosed, portreekunstis loobuti tavalise konkreetse inimese jäädvustamisest, loodi vaid tüüpportreid. Tüüpportree pidi väljendama uue ühiskonna ideaale:energilisust, väärikust ja karmust. Teistest originaalsem suutis olla Pavel Korin. Tema dramaatilised portreed olid monumentaalsed ja meeldejäävad. Eesti kunsti ajalugu
Modernism ei seostata väga Venemaaga. Teoreetilises plaanis sai see just sealt alguse. Peterburis tegutsesid kirjanikud, kes nimetasid end strukturalistideks. See oli uuendus, sest enne räägiti kirjaniku osa kirjandusest ja nende eluloo tähtsus. Enam ei tegeletud tekstivälisega vaid hakati uurima teksti ennast sõltumatult välismõjust. See ulatus ka Sveitsi ja selle mõjul hakati igal pool uurima nii kirjandust. Roman Jakobson hakati nimetama formalistideks, see oli nagu halvustav tegeleb vormiga, ei huvita sisu. Inimkonna kasv oli tohutu varjuküljeks suured sõjad. Põhiline põhjus oli tehnoloogia areng. Ka naised võisid hakata ennast loominguliselt väljendada. 200 aastat oli kulunud (Goethe oli esimene). 20 sajandi alguses hakati neid kuulama. Tekkisid ka uued rahvuskirjandused, nagu eesti. Elu muutus üleüldse, sest kõik tehnilised uuendused (raadio, televisioon jne) uutsid elu ja koos sellega ka muutus kirjandus.
annaabi.ee 
