tõlgendamine (sünkroonsus). Vene formalismiks nimetatakse kirjandusteaduse strukturalistlikku suunda, mille rajasid Peterburis ja Moskvas tegutsevad poeetilise keele uurijad 20. sajandi esimesel kümnendil. Peterburis: „Poeetilise keele uurimise ühing“. Moskvas: Moskva lingvistikaring. Tänu selle suuna tegevusele sai kirjandusteaduses oluliseks kirjandusteose tõlgendamine selle seesmiste tähenduspaaride, kunstilise struktuuri jaotuste alusel. Üks „vene formaliste“, Viktor Šklovski (1893 – 1984), kirjutas artiklis „“Kunst kui vahend“ aastal 1925: Kunsti eesmärk on vahendada asjade taju nii, nagu neid tunnetatakse, mitte nii, nagu neid teatakse. Kunsti tehnika on muuta esemeid „tundmatuks“, muuta vormid keeruliseks, suurendada tajumise keerukust ja kestust, sest tajumise protsess on esteetika eesmärk iseendas, mida tuleb pikendada. Kunst on viis kogeda objekti kunstipära; objekt ei ole oluline. Teisi vene formalismi esindajaid:
eelistatakse, mida oma ühiskonnas eelistatakse. Formalistid süüdistasid substantiviste selles, et nad ei mõista lihtsalt majandusteooriat. Substantivistidel on kultuurispetsiifiline huvi näha erinevusi igal pool. Neile ei meeldi näha universaalseid asju, püüavad näha märke, et majandus on erinev igal pool. Tahavad näha põliselanikke romantilises valguses, kellele on võõrad lääneinimese pahed, nt kasumiahnus. Substantivistid omakorda süüdistasid formaliste selles, et kust me näeme mõnes põlisrahvaste ühiskonnas seda kasumiprintsiipi isegi formalistid ei suutnud näidata, et kasum oleks kõigis ühiskondades materiaalne. Formalistid ütlesid, et see ei pea olema materiaalne, see võib olla ka mittemateriaalne (nt presitiiz, õnn, sotsiaalne harmoonia). Kui tahetakse midagi paremat, siis on ikkagi kasumi otsimine. Formalistid olid ranged oma majandusseadustega, teisalt nende lähenemine oli väga hajus. Kas õnne
Mihkelson kirjutab? Kirjutab mingitmoodi eksistentsi põhiküsimustest. Mis on elu mõte? Mis on aeg? Paigutab end keele kaudu: keelekeskne modernistlik luule, laiemas mõttes. Kitsaid konkreetseid eeskujusid ei leia, laias mõttes kontekst tuntav. Kontekst, mis tuleb 60-70ndatel. Rõhutatud ka, et miks mitte luuletõlgendamisel proosaautoreid silmas pidada, miks mitte ka psühhoanalüütilist tendentsi. Mihkelson eitab kõike, varjab kõike, aga loeb tarku raamatuid. Loeb vene formaliste, tunneb eriti 70- 80ndatel huvi psühhoanalüüsi vastu. Keelde sattumine mis siin toimub. Keelest ei saa kuidagi mööda, keel kannab mälu, mälu oluline teema Mihkelsoni jaoks. Mihkelsoni luule kui psühhoanalüütiline isamaa luule. Paradoks, aga tabav paradoks. Isamaalisemaks ta läheb, varasemas otsas ei torka silma, aga kui tuleb muutus 80ndate-90ndatel, siis see tähendab, et nende eksistentsi põhiküsimuste kõrvale tuleb selgemalt ühiskondlik poliitiline temaatika
annaabi.ee 
