tagatud riigi sunniga; 3) formaalne määratletus - spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel - õiguskeel (normitehniline keel). Õigusnormi mõiste Õigusnorm on pädeva institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga. Õigusnormid vormistatakse paberkandjal kirjalikult õigusaktides. NB! Õigusnorm peab üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötelmisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas. Õigusnormide liigid 1) Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi: 1) regulatiivsed - määravad õigused ja kohustused; 2) õigustkaitsvad - näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest. 2) Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi: 1) kohustavad; 2) keelavad; 3) õigustavad ehk lubavad või volitavad. 3) Subjektide ringi järgi:
Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ning grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Grammatilisest aspektist on normilause (sentents) vorm, selle sisuks on õigusnorm (käitumisreegel). Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse (õigusnormi tekstis esitatud spetsiifiline olustik ning õiguspärase käitumise reegel esitatud olustikus peavad üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötlemisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas). Formaalloogika aspektist on käitumisreegel mõiste (nähtus, mille ilmnemisel teatud subjekt peab käituma kindlal viisil), mis on õigusteaduslikult seletatavaks denotaadiks. Käitumisreegli keeleline väljendus sõnastatud õigusnormi ehk normilause (sententsi) vormis on spetsiifiline designaat (denotaat ning designaat vt Vuks 1992, 12)
annaabi.ee 
