ainsana invasioonirandade lähistele jääva 21. soomusdiviisi komandör Pariisi armukese juurde. Kuna pommitamine, Prantsuse vastupanuliikumine ning liitlaste paraütistid olid rängalt kahjustanud sakslaste sideliine ja isegi Rommel ei tohtinud võimsaid soomusreserve ilma Hitleri otsese nõusolekuta liigutada, jäi Saksa vägede reaktsioon 6. juuni esimestel tundidel kramplikuks ja koordineerimatuks. Mainitud ajal heitsid Briti pommitajad Pas de Calais' kohal alla fooliumiribasid, matkimaks tohutu dessantlaevastiku radariprofiili. Samal ajal lähenes Normandia rannikule üle 6000 aluse seni kõigi aegade suurim mereväeoperatiivrühm. Varsti pärast keskööd alustasid maandumist brittide 6. ja jänkide 101. ja 82. õhudiviis. Paljud Cotentini poolsaarele suundunud ameeriklastest uppusid, kuid tugiala sai siiski vallutatud. Britid haarasid edukalt tähtsaimad sillad Caeni kanalil ja Orne'i jõel. Omaha Beachi veresaun Kella 6
24 Samas ei 20 Op. Cit. Lk. 84. 21 Stafford, D. Ten days to D-Day: citizens and soldiers on the eve of the invasion. New York: Little, Brown and Company, 2004. Lk. 53. 22 Chandler, David G. & James Lawton Collins, jr. The D-Day Encyclopedia. Oxford: Helicon Publishing Ltd., 1994. Lk. 29. 23 Barbier. Lk. 71. 24 Chandler & Lawton Collins, jr. Lk. 29. piirdutud ainult peibutistega. ,,Alla heideti libalangevarjureid ja fooliumiribasid radarisignaalide pimestamiseks, aga ka SAS- meeskondi (Briti eriüksus T.L.), mis pidid demonstreerima õhudessantide maandumist invasioonialadest kaugemal. SAS-grupid pidid tekitama kaost rindejoone taga ja lisama langevarjunukkude usutavust. Carentanist lõuna pool Cotentini poolsaare jalamil heideti alla umbkaudu 200 säärast nukku, veel viiskümmend Dives'i jõest idas ja viiskümmend Caenist edelas. Need kujutasid endast kotiriidest
annaabi.ee 
