Mujalgi oli löönud leegitsema viha ühe uue kuningliku korralduse pärast. Inimestele ei meeldinud, et praostid hakkavad tegema aruandeid kümniste kohta, mis saab igal aastal kirikumajadesse viidud. Gustav otsustas kohe tugevate ja kiirete sõjaliste löökide kasuks, erinevalt enda eelnevate mässude jagu saamise taktikast. See vallandas peagi suure ülestõusuliikumise. Mässuliste juhiks sai Nils Dacke. Kuningas nõudis teiste piirkondade foogtidelt, et nad puhkenud ülestõusu tähelepanuta jätaksid või maha vaikiksid. Ta ei tahtnud, et mässuliste arv suureneks. Kuid Dacke oli 12 enda kiirete aktsioonidega sellest taktikast üle. Paari nädalaga kogus ta palju liitlasi. Gustavile tuli appi taani kuningas Christian III, kellega ta oli varem lepingu teinud. Kuid siiski oli Nils Dacke edukas ja juba varsti oli ka kogu Ölandi saar Dacke käes.
müügitehingut veel ei toimunud. Samal ajal, nagu teame, oli Harjus hästi palju mõisu ja talureid muudkui ekspluateeriti ja ekspluateeriti. Harju-Viru vasallid olid asjade käiguga muidugi väga rahul, talurid aga otsustasid olusid siiski muuta. Nõnda siis saigi ülestõus teoks, võibolla ka veel seetõttu, et talurid tahtsid Rootsile orienteeruda, mitte ordule, seda näitavad ju nede hilisemad abipalved ning Turu-Viiburi foogti reaalne maaletulek. Võimalik, et foogtidelt paluti abi juba enne ülestõusu otsest puhkemist. 23 aprill 1343 algas, ülestõust nii, et küngastel süüdati märgutuled. Üle Harju löödi sakslasi maha, Padise klooster hävitati, mungad tapeti. Ka Tallinnat asuti suht suure väega (kroonikud: umbes 10 000, milles aga võib kahelda) blokeerima. Aga asjast sai peagi teada ka ordu, kes parajasti Pihkvaga sõjas. Om kiirustas Paidesse, kus tulid tema ja eestlaste kuningate-saadikute vahelised läbirääkimised
annaabi.ee 
