Hiljem saabusid viimased väed Põltsamaa foogtile appi ning eestlased pidid sohu taganema. Rüütlid läksid jalgsi sohu ning eestlased kandsid hävitavaid kaotusi. Seejärel piirati soo ümber ning eestlastele lubati armu anda, kui nad soost välja tulevad. 15 eestlast andsid alla ning neile anti armu. Järelejäänud 1600 eestlast hukati soos. Üle Soome lahe olid ülestõusnud eestlased saatnud abipalveid Turu ja viiburi foogtidele (feodaalaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik), kes saabusid 18. Ja 19. Mail koos oma vägedega Tallinna alla, aga eestlaste seisukohalt liiga hilja, sest nende vastuhakk oli juba maha surutud. Foogtid pöördusid tagasi. Niiviisi oli Põhja-Eesti tegelikult ordu valduses, aga ordu olukorda nõrgendas samal ajal pihkvalaste rünnak Kagu-Eestisse, kuni Otepääni välja. Tartu piiskopi ja ordu vägedel
Esindas Marienburgis asuvat Saksa ordut. Tekkis Mõõgavendade ordu faasil, mis hävis 1236. aastal Saule lahingus (leedukate, semgalite Mõõgavendade ordu). Hõlmas peale Läti ka Sakalat, Järvamaad ja Kesk-Eesti väike maakondi. Pealinn oli algul Riia, hiljem Võnnu/Ceis. Ordu riiki juhtis ordumeister, kes allus Saksa ordu kõrgmeistrile, kuid kes oli küllaltki iseseisev. Riik jagunes kontuur- ja foogtkondadeks. Kontuuridele ja foogtidele allusid ordumõisad, eesotsas valitsejatega. Ordusse kuulusid rüütelvennad, preestervennad, poolvennad. Kandsid valgeid matleid musta ristiga. Tähtsaim vaimluik oli Riia peapiiskop, kellele allusid Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Kuramaa piiskop. Läti ala jagunes 4ks: 1) Ordu riik 2) Riia peapiiskopkond 3) Riia linn 4) Kuramaa piiskopkond Suhted eestlastega Algselt sõlmiti põliselanikega suuliselt lepingud, mis jätsid neile kombe- ja tavaõigused.
sammuks, eriti kui alternatiiviks oli kindel surm. Häbiväärseks peeti linnuse loovutamist enne tegeliku lahingusituatsiooni algust kui olukorra lootusetus või lootusrikkus pole veel selgunud. Rakveres ja Laiusel lubati kaitsemeeskonnal lahkuda, Edise kaitsjad seevastu vähemalt esialgu vangistati. See viitab, et mõnda aega püüti siiski vastu pidada, sest mida hiljem alistuti, seda kehvemad olid üldreeglina alistumistingimised. Rakvere ja Paide foogtidele lubati näiteks terve mõis tasuks alistumise eest. Paide piiramise kirjelduse juures ilmneb selgelt, et tookordsel retkel ei olnud venelastel kaasas piiramissuurtükke, mistõttu vähemalt suurematele kindlustele nad erilist ohtu ei saanud kujutada. Toolse alla suutrükid siiski hiljem toodi. Edise kaitsemeeskonnas oli krooniku teatel 10 meest mehituseks, Vasknarvas oli samal ajal 30 sakslast, Uus-Kastres 40 sõjaasulast, Rakveres 11 võitlusvõimelist sakslast, Laiusel 34 meest
annaabi.ee 
