nimetatakse markeerimata liikmeks, keerulisemat markeeritud liikmeks. Opositsiooni liikmete ebasümmeetria kajastub keelekasutuses. Markeerimata liige on lihtsam ja/või optimaalsem kui markeeritud liige. Markeerimatus on seotud loomulikkusega - markeerimata foneemide tootmine on vähem vaeva nõudev kui markeeritud foneemide kasutamine. Fonoloogia haru, mis tegeleb selliste probleemide uurimisega häälikusüsteemide ja fonoloogiliste protsesside analüüsis, nimetatakse loomulikuks fonoloogiaks. Markeerituse põhimõte ei ole siiski mingi alati kehtiv, loodusseaduse sarnane üldistus. Fonoloogiliste opositsioonide neutraliseerumine Minimaalpaaritestiga saab näidata, et mingi fonoloogiline opostisioon e vastandus on olemas. Opositsioonid ei pruugi aga kehtida kõigis positsioonides (sõna alguses, sees, lõpus). Neutraliseerunud selles positsioonis vastandus ei kehti. Tunnused, mis on opositsioonid, ei ole neutralisatsioonipositsioonis distinktiivsed.
Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda morfofonoloogiat
annaabi.ee 
