12.-16. saj teated laulmisest (nt Saxo Grammaticus, LHK, Fabricius) 17. saj esimesed laulude terviktekstid (1660. aastatel J. St. Von Holsteini käsikirjas, trükis 1695.a Ch. Kelchi kroonikas) 18. saj A. W. Hupeli saadetised J. G. Herderile (10 teksti), kes avaldab need kogumikus „Volkslieder“ (1778-1779) 19. saj A. H. Neus, A. F. J. Knüpffer, M. Veske, J. Hurt (40 500 laulu), 20. saj alguses viiside üleskirjutamine (EÜS) ja fonografeeringud Eesti rahvalaulude liigituse alused Elavas kasutuses („esimene elu“) - Kasutusvaldkonna alusel (nt kiigelaulud, pulmalaulud, vastlalaulud, mängulaulud) NB! Laulude funktsioon võis aja jooksul muutuda. Väljaannetes ja arhviisi („teine elu“) - Teksti väliste tunnuste ehk vormi alusel (nt regivärsiline ja riimiline rahvalaul) - Teksti sisemiste tunnuste ehk sisu ja teemade alusel (nt lüroeepilised
Enamasti käisid kogujad kahekaupa: üks kirjutas üles viisi, teine sõnad. Viiside üleskirjutajaiks olid tulevased eesti heliloojad, tollased Peterburi konservatooriumi tudengid Samuel Lindpere, August Topman, Mart Saar, Juhan Aavik, Peeter Süda, Cyrillus Kreek, Juhan Simm. Viise käis kogumas ka soome folklorist Armas Otto Väisänen, kes tegi 1912. a. esimesed eesti rahvaviiside fonografeeringud. Rohkem kui 11 000 laulu, pillilugu ja tantsu jäädvustati üleskirjutuste või fonogrammidena. EÜS-i kogumistöö oli eesti muusikakultuuri edasise käekäigu suhtes pöördelise tähtsusega. See aitas kaasa eesti rahvusliku muusikastiili kujunemisele tulevased heliloojad puutusid otseselt kokku rahvamuusikaga ning talletasid materjali ka järgnevatele põlvkondadele. 3. periood. Rahvamuusika süstemaatiline kogumine ja uurimine jätkus Eesti Vabariigis
annaabi.ee 
