o mahhinograafia – masinkiri, nt morse. Ümberkirjutus Maailmas kasutatakse erinevaid kirjasüsteeme. Kiri on graafiliste märkide süsteem millegi kirjapanekuks – kirjasüsteem. Traditsiooniliselt on 3 kirjasüsteemi: 1) tähtkiri, 2) silpkiri, 3) logograafiline kiri. Tegelikult võib kirjasüsteeme esialgu 2-ks jagada: logograafiline (1 märk esitab keelendit, morfeemi) ja häälikuline (1 märk = 1 häälik). Fonograafia – märgid esitavad häälikut: a) tähtkiri (nt ladina ja kreeka tähestik, kirillitsa). Keeled, mis ei märgi kõiki häälikuid (nt araabia) on puudulikud tähtkirjad. Eripärane on ka see, et araabia keeles kirjutatakse paremalt vasakule. Heebrea keeles ei märgita vokaale. b) silpkiri (nt jaapani kiri) – ühed kasutavad kindlat märki ühe silbi edasiandmiseks. Silbist tekib mõtteline alge
Kirjutamine – sõna graafilise mudeli koostamine häälikulise struktuuri alusel. Tegevus koosneb harilikult toimingute ahelast. Tegevust iseloomustab motiiv ja toimingut iseloomustab eesmärk. Toimingud on sageli hierarhilise struktuuriga, kus mahukamad toimingud jagunevad osatoiminguteks ja need võivad veel omakorda jaguneda väiksemateks osatoiminguteks (Karlep, 1998). Lingvistilised alused. Foneetiline kiri: Häälikkiri ehk tähestikkiri ehk fonograafia ehk foneetiline kiri ehk alfabeetiline kirjaviis on kiri, milles tähed ja häälikud on omavahel ligikaudses vastavuses. Iga häälik, mis sõnu eristab, on foneem. Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Kui asendada sõnas üks foneem teisega, võib tulemuseks saada uue tähendusega sõna. Grafeem on väikseim tähendusi eristav üksus kirjakeeles. Grafeemide näiteiks on kirjatähed, kirjavahemärgid, numbrid
annaabi.ee 
