normide kohast hääldamist. Üldine foneetiline redutseerimistendents on rõhutute vokaalide tsentraliseerumine. Üldine pideva normaalkõne assimilatsioon on ka helitute häälikute helistumine juhul, kui ümbritsevad häälikud on helilised. Üldine assimilatsioonijuhtum on ka assibilatsioon. Sellised väljalangemis- ja assimileerumistendentsid on näitedt loomulikest foneetilistest protsessidest, universaalsetest hääldamistendentsidest, mis esinevad väga paljudes keeltes. Nende olemasolu seletatakse universaalse püüdega toota kõnet võimalikult loomulikult, koguni mugavalt. Üks suulise suhtluse olulisemaid jooni on selle varieeruvuse talumise võime. Kõnesignaal võib redutseruda suures ulatuses, samal ajal, kui sõnumi sisu on endiselt arusaadav. See on vajalik selleks, et loomulik keel oleks efektiivne suhtlusvahend. FONOLOOGIA
väljaannetes ja üksikute piirkondade kultuuri tutvustavates teostes, näiteks Theodor Saare ,,Kihnu raamatus" (Saar 1998). Kokkuvõtte Eksperimentaalfoneetiliste murdeuuringute keskuseks on 1990. aastate teisest poolest saanud jällegi Tartu Ülikool. Uuritud on põhjalikumalt lõunaeesti vokaale (Pajusalu 1998, Pajusalu jt 2000a, Parve 1998, 2000, Teras 1998a, 1998b, 1999, 2001) ja prosoodiat (Pajusalu jt 2001). Teoksil on ka bakalaureuse- ja magistritöö kirderanniku murrete foneetilistest erijoontest, uurima on hakatud piirkondlike eesti keele aktsentide foneetilist olemust. Uusi andmeid eesti murrete foneetika kohta pakub ka Jaan Rossi ja Ilse Lehiste raamat eesti rahvalaulude temporaalsest struktuurist (2001). Murrete fonoloogiat on käsitletud EKI murdetekstide akadeemilise sarja köidete murdetutvustustes (vt raamatute andmeid eespool). Eraldi monograafiana on ilmunud Salme Nigoli häälikulooline ülevaade Hargla murrakust
annaabi.ee 
