Foneeme on väga vähe ka polüneesia keeltes. UPSIDi järgi on kõige rohkem foneeme (141 95 konsonanti ja 46 vokaali) khoisani keelkonna x keeles (Lõuna-Aafrika). Konsonantide rohkus tuleb ingressiivsete imihäälikute süsteemi kasutamisest, imihäälikuid ongi konsonantide hulgas ligi 50. keskmisesse foneemiparadigmasse kuulub 20-37 foneemi. Mida rohkem on keeles foneeme, seda suurem on konsonantide suhteline osa. Foneemiparadigma optimaalset suurust ei ole olemas. UPSIDi andmete põhjal tuleb välja mitmeid peaaegu eranditeta implikatiivseid sõltuvusi. Keeles ei esine häälik /k/, kui pole häälikut /t/ (erandiks havai keel). Keeles pole häälikut /p/, kui pole häälikut /k/. Ei oleühtki kindlat vokaali v konsonanti, mis esineks kõigis UPSIDi keeltes. Niisiis ei ole segmentide tasandil võimalik välja tuua sajaprotsendilisi universaale, kuigi on mitmeid kvasiuniversaale
lineaarseks järjendiks. Ühe tasandi elementide järjend on süntagma. Näiteks, hunt on neljast foneemist koosnev süntagma, hunt ulub kahesõnaline süntagma. Elemendid on pragmaatilistes suhetes nende elementidega, millega ta on asendatav. Sellist teoreetilist asendusoperatsiooni nimetatakse kommutatsiooniks. Näiteks ,,...uu" ( puu, luu, muu, suu, kuu...). Asendussuhetes olevad elemendid moodustavad paradigma. Näiteks foneemiparadigma. Vaadeldavad nähtused on alati mingil määral varieeruvad. Üksikjuhtu nimetatakse esinemisjuhuks. Kaks teineteisest erinevat juhtu on erinevate kategooriate ( invariantide ehk muutumatute ) esindajad, kui esinemisjuhtude erinevus on funktsionaalne ehk distinktiivne (eristatav). Need elemendid on opositsioonis. Erinevuste võimalik distinktiivsus annab võimaluse eristada tähendusi. Näiteks, häälikute s ja p erinevus on distinktiivne, kuna sõnadel suu ja puu on erinev tähendus
annaabi.ee 
