ühtviisi sobivad kõigi sama kategooria häälikute puhul (skeemi vertikaaljooni pidi). Üksteist toetavana need liigutused loovad omamoodi dominantse, n-ö üldhäälestava tausta või "ruumi" kõnealuses keeles toimuvale hääldustegevusele (kokkuleppeline, seni mitmeti lahtiseks jääv nimetus sellise ühisruumi märkimiseks on hääldusalus ehk artikulatsioonibaas). (Märkus: sulgudes olevad häälikud ei esine foneemidena, kuid süsteemis leiduv "pesa" lubab neid hõlpsasti kasutada positsioonilistel asjaoludel, nt helilises naabruses, samuti laensõnades ja nimedes.) Näide sibilantide ja afrikaatide süsteemist poola keeles: d dz d cz c z sz s Skeem 8: 12 foneemi nii, nagu neid tüüpiliselt märgib poola ortograafia
hambasombud). Vokaal on tavaliselt silbi tuum. Lühikesed vokaalid erinevad pikkadest oma laadi poolest. Pikad on lühikeste vokaalfoneemide ühendid. /sama/ sama /saama/ saama /saa:ma/ saama Eesti keeles on 27 vokaali (kui võtta pikad vokaalid eraldi), muidu 9. Eesti keeles puuduvad nasaalvokaalid. Kui nasaalvokaal muudab sõna tähendust, siis ta on eraldi foneem, kui mitte, on oraalvokaali allofoon. Diftonge vaadatakse mõnes keeles omaette foneemidena, tavaliselt keeltes, kus on vähe diftonge. Diftong on liikumine ühelt vokaalilt teisele, kokkukuuluv tervik. Diftong on kahe erineva foneemi ühend, koosnedes kahest erinevast foneemist, mis kasvatab foneemide arvu. Maailma keeltes on 2–14 vokaali (kokku uuriti 564 keelt). Kõige rohkem on keeli – 288, kus on 5–6 vokaali. Vähem – 93 – neid, kus on alla 4. Vokaalide hääldamisel liiguvad aktiivselt keel ja huuled. Uurimismeetodid:
annaabi.ee 
