* Üheks frangi aadliekspansiooni tähtsuse mõõdupuuks klassikalisel keskajal oli nende roll Euroopa varustamisel valitsejadünastiatega. Aastal 1350 leidus ladina kristluse piires viisteist kuningatiitliga monarhi.. Kokku kümnest suguvõsast. Kümnest dünastiast viis oli pärit endisest Prantsuse kuningriigist, peamiselt selle põhjapiirkondadest ning vaid üks mõjuvõimas perekond pärines lõunast. ../.../ Ainult kolm perekonda- Folkungid Rootsis, Taani kuninglik perekond ja Piastid Poolas- olid mittefrangi päritolu. * Hiliskeskajaks oli 80 protsenti Euroopa kuningatest ja kuningannadest frangid. * Paljud prantsuse päritolu valitsejadünastiad omandasid u u s i kuningriike, mis loodi 11. ja 12. sajandil koos ladina ekspansiooniga, nt Portugal, Napoli-Sitsiilia või Küpros. Saksa ekspansioon Ida-Euroopasse ei toonud kaasa uute koloniaalkuningriikide rajamist. Rajati küll
põetamine, tellisepõletamine). Mõjutusi toodi arhitektuuri, kunsti, käsitööle, õigusemõistmisesse ja perekonnanimede panekusse. Mõned rootslased asusid õppima välismaa ülikoolidesse. Rootsi XI-XIII saj Kuningal on kõige suurem mõju Götalandis. Kuninga kõrval kinnistub jarli tähtsus. Paljud jarlid olid pärit Östergötalandist ja nende suguvõsamõis oli Bjälbo. Hiljem kujuneb jarlidest uus dünastia ``folkungid``. Esimesi olulisi jarle on Folke Paks (1100. a.), kelle pojapojapoeg Birger on viimane jarl ja sisuliselt Rootsi valitseja kuni oma surmani 1266. a. Rootsi XI-XIII saj 1222. a suri viimane Sverker ja 1250. a. sureb viimane Erik. 1250. a. valitakse uus kuningas. Svealaste ja götalaste uueks kuningaks saab Birger jarli alaealine poeg Valdemar (ema oli Erikute suguvõsast). Birger jarl jätkab siiski sisuliselt kuni oma surmani riigi valitsemist.
annaabi.ee 
