veel omakorda. Selles referaadis toon näiteid erinevatest liikidest ning sellest, milliste vanade eestlaste pühade ajal milliseid mänge mängiti. Mängutraditsioon on niivõrd rikkalik, siis kõigisse süveneda ei jõua. Seetõttu valisin laulumängud, kuna antud alaliik on minujaoks kõige põnevusttekitavam ning olles muusikaga tihedalt juba aastaid seotud, tundus seda liiki veidi rohkem süvitsi uurida põnev. 1. RAHVAMÄNGUST ÜLDISELT Celia Roose oma teoses ,,Kooli Folkloorikogumik" räägib mängu olemusest nii - vanasti oli mängimine noorte kooskäimistel üks armastatumaid meelelahutusi. See aitas lõbusamaks muuta tavapäraseid ühiseid tööõhtuid ning oli oluline ka tähtpäevade ja pühade tähistamisel. Mängimist harrastati eriti talveperioodil - sügiseste välistööde lõppemisest kuni kevadtalveni. Üheks tähtsamaks mängude mängimise ajaks oli jõuluaeg. Laulud-mängud olid varasematel aegadel oma loomingulise iseloomu ja emotsionaalsuse tõttu
On lintšimislugusid, tegevust nii tööstuslikes Põhja linnades kui ka Lõuna maakolgastes. Luuletused on õhulised, unistuslike kujundite rikkad, kohati meenutavad töö- või pidulaule; Zora Neale Hurston (1891 – 1960), ebatüüpiliselt suhtus valgetesse võõristuseta ja erilise ohvritundeta. Oli kasvanud Floridas täiesti afroameerikalikus keskkonnas. Hariduselt folklorist ja kultuurantropoloog, kogus rahvalugusid Georgia osariigi Atlandi ookeani saarekestelt ja Jamaikalt. Folkloorikogumik „Muulad ja inimesed“ (1935). Peale peateose „Nende silmad vaatasid Jumalat“ (1937, kujutab visa mustanahalist tüdrukut, kes on optimist, kuid kellel meestega ei vea) avaldas autobiograafilise romaani „Jonah’ pudelkõrvitsaväät“ (1934) ja romaani „Mooses, mees mäelt“ (1939). Viimane jutustab Moosese lugu nii, et tegelaste otsene kõne on afroameeriklaste murdes ja piibliimedega on ühendatud voodoo (vuuduu) usu elemente. Négritude’i liikumine
annaabi.ee 
