kohti sobimatuina ja vastupidi jne.: Kas võtad kulbitäie konni või pajatäie vorste? (st. vähke või usse); Kas võtad poodud poisi või küpse karaski? (st. õuna ~ räime või lehmakoogi); Kas lähed hagust aeda või kivist silda mööda? (st. taevasse või põrgu); Kas lähed veretõrde või kaerasalve? (st. õlletõrde või hobuse kõhtu). Pärismõistatus on üsna arhailine zanr, mis enamikus läänemaailma folkloorides on praeguseks käibelt kadunud või kadumas. Selle taandumise põhjustena on nimetatud kollektiivse lävimise vähenemist ja inimestevaheliste püsisuhete nõrgenemist tänapäeva linnastunud elulaadis, etnograafiliste lahendobjektide endi kadumist igapäevasest olmest. Kui ei tunta enam vokki, margapuud, lähkrit, ahjuroopi, atra, äket ega linatööriistu, ei tehta kodus leiba ega võid, ei kedrata,
muu kõnelise suhtlemisega samu funktsioone, lisaks aga ka mõnesid erifunktsioone, millest olulisemad on ekspressiivne ja didaktiline funktsioon (viimane puudutab esmajoones just vanasõnu). Suhted muu folklooriga Ütlusfolkloori ja muu folkloori (eriti jutufolkloori) vaheline piir ei ole selge ega terav. Idamaade foklooridel näiteks on kalduvus vormistada dialoogilisteks või monoloogilisteks juttudeks neidsamu sisumotiive, mis Euroopa folkloorides on tavaliselt vormistatud ütlustena: Laisale öeldi: "Täna on pühapäev." Laisk vastas: "Homme ja ülehomme kah!" (dialoogivorm) ~ Laisal palju pühapäevi (vanasõnavorm). Eriti tihedad ajaloolised sidemed on ütlusfolklooril valmiga, mis mõnede uurijate arvates ongi etümoloogiliselt samane loomamuinasjutuga. Valmi lõpul on tihti kokkuvõtlik vanasõnavormiline nn. moraal. Põhja-Euroopas (eriti Briti saartel, Skandinaavias, Soomes, Põhja-Saksamaal) on levinud juttude ja
annaabi.ee 
