ulatuvad 1960ndate teatriuuendusse; b) moodsaid tehnoloogilisi vahendeid kasutav ja eri kultuuridest pärinevaid elemente ühendav suund. Oma koha on võitnud võrukeelne teater, mis ammutab ainet lõunaeesti kultuuriloost ja kasutab rahvapärimusest laenatud teatrivõtteid. Vahejooned pole siiski kuigi teravad. Päris sageli ühendatakse iidset ja moodsat, näiteks rakendatakse arvuti- ja videotehnika vahendeid müütidele ja folklooridele. Siin võib näha sarnasust kirjanduses levinud etnofuturismiga. 2.4 SUVETEATER Vabaõhuetenduste traditsioon ulatub Eestis tagasi 1920. aastatesse. Iseseisvunud Eestis hakkasid suvelavastused hoogsalt populaarsust koguma 1990ndate teisel poolel. Tugeva tõuke andis Linnateatri ülimenukas ,,Kolm musketäri". Just suveteatris avaldub kõige ilmekamalt püüd leida uusi põnevaid mängupaiku väljaspool
köster pastori, toapoiss või kutsar härra üle; uuemas poliitilises naljas on tegelaskujud kaasaegsed, kuid pilke põhisuund ikka alt üles. Samal ajal pilkab naljand ka "marginaale" -- käsitöölisi (eriti rätsepaid ja kingseppi) ja kaupmehi, asotsiaale ja kerjuseid. Etniline lõige on pilgete adresseerimise teine põhilõige. Naaberrahvaste ja -hõimude vaheline vastastikune või ühesuunaline pila (nn. blason populaire) on kõigi ajastute folklooridele omane universaal. Uurijad (nt. Christie Davies) on koostanud detailseid nimistuid ja skeeme selle kohta, millised rahvad milliseid traditsiooniliselt pilavad. Suuremate rahvaste jaoks on kujunenud rahvusvaheliselt tuntud etnostereotüüpsed "portreed": juudid on kavalad, ahned ja kitsid; prantslased on kombelõdvad elunautijad; inglased on vaoshoitud ja kaledad mõistuseinimesed; sotlased on kitsiduse võrdkujud; itaallased jpm. lõunamaa rahvad on keevaverelised ja räpasevõitu;
annaabi.ee 
