Ainekursuse “Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks (2015) 1. Kõrvuta 19. sajandi ja 20. sajandi rahvaluule terminoloogiat. Iseloomusta, kuidas on folkloori mõiste 20. sajandil muutunud. Vanavara, ka vana vara – Fr. R. Kreutzwald 1861; propageeris Jakob Hurt. Arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku. Rahvamälestused – Jakob Hurt 1870. Käsitles rahvaluulet osana ajaloost Folkloor – W. J. Thoms 1846. Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna. Rahvaluule – J. Bergman 1878. Folkloori tõlge Folkloor = Rahvaluule – M. J. Eisen 1890. Omakeelne termin avaramas tähenduses kasutusel Pärimus – 1990. Kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega, lastepärimus, pärimusmuusika, pärimustants. Vaimne kultuuripärimus – Kasutusel UNESCO initsiatiivil kui katusetermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta 20 saj: minevik vs tänapäev, vanad vs noored, rahvas vs pärimusrühm, territ...
langenud inglite hulk ulatuda sadadesse tuhendetesse. Meid ümbritsevas maailmas on valdav langenud inglite kultus: deemonite ja surma kultus riietel, muusikas, raamatutes, okultism, nõidusega seotud raamatud 17. Kirjelda [nt Ü. Valgu artikli põhjal], kuidas 19. sajandi Eestis transformeerusid muistendid muinaspärandiks ja neile omistati rahvuslik väärtus. Veendumus, et rahvaluule tervikuna ja muistend sealhulgas on kauge mineviku pärand, hakkas kujunema juba fokloristika algaegadel. Herder tõlgendas muistsete rahvaste laule nende ajaloo kajastusena. Selline arusaam, mida jagas ka J. Hurt, väärtustab folkloori kui muinaspärandit, mida saab üles kirjutada, et luua kirjanduslikke mälestusmärke. Juba Herder väljendas mõtet, t rahvaluule on selline poeetiline ressurss, millest saab kujundada kirjanduse nende rahvaste jaoks, kel seda veel ei ole. Kui muistendist sai muinaspärand ja ühtlasi fiktsioon, lisandus neile ka rahvuslik väärtus. Nad ei
annaabi.ee 
