3) Väline (extra-) fokalisatsioon: Jutustaja < Tegelane; "piirang on välimine" Jutustaja ütleb vähem, kui Tegelane teab. Tegelase identiteet on probleemne: me ei tea ta mõtteid ega tundeid (nt Hemingway "Hills Like White Elephants"). Väline fokalisatsioon ei puuduta üksnes "väärtkirjandust". Ka seiklusnovellis, kus ei räägita kohe kõike, mida teatakse, vaid tekitatakse põnevust teatud müstilisuse või teadmatuse efektiga, kasutatakse teose alguses välist fokalisatsiooni (W.Scott, J. Verne, A. Dumas). Veel enam, eri vaatepunktide eristamine ei ole alati sama selge kui fookustüüpide uurimisel võiks järeldada. Kahemõttelisus esineb sageli näiteks siis, kui vaatleja/tunnistaja jääb tundmatuks. Välist fokalisatsiooni ühe tegelase suhtes võib samal ajal defineerida kui sisemist 1 läbi teise (Phileas Fogg läbi Passepartout´i ). Samamoodi on raske eristada muutuvat
Fraseoloogiline Psühholoogiline (pertseptiivne, tajumehhanisimidega seotud) Ajalis-ruumiline G.Genette. Narrative Discourse. Oxford, 1980: jutustajate tüübid Heterodiegeetiline/ homodiegeetiline jutustaja Ekstradiegeetiline/ intradiegeetiline/ metadiegeetiline jutustaja Vaatepunkt Genette'il Moodus (distants, perspektiiv, fookus) vs. hääl (ehk fokalisatsioon vs.narratsioon: Kes näeb/ tajub? vs.Kes räägib?) Fokalisatsiooni 3 tüüpi: null-fokalisatsioon (zero-focalization, kõiketeadev jutustaja), sisemine (internal focalization), väline (external focalization) J. Phelan. Why narrators can be focalizers... (kogumikus "New Perspectives on Narrative Perspective") Jutustaja F ja H Tegelase F + Jutustaja H Tegelase F ja H (teadvuse vool) Jutustaja F ja H + Tegelase F ja H "segu"(vabas vormis kaudne kõne) Jutustaja F + Tegelase H Genette: narratiivne aeg
annaabi.ee 
