Detektorid VK-s (koos lühikirjeldusega) - Murdumisnäitaja detektor - madal selektiivsus - madal tundlikkus - kui analüüdi refraktsiooniindeks erineb eluendi indeksist, siis saab ainet detekteerida. - UV/Vis detektor - hea selektiivsus - hea tundlikkus - saab detekteerida kõiki aineid mis adsorbeerivad valgust vahemikus 190-900nm. - Fluoresetsentsdetektor - hea selektiivsus - suurepärane tundlikkus - on võimalik detekteerida kõiki aineid mis kiirgavad fluorestsensi. - Juhtivusdetektor - hea selektiivsus - hea tundlikkus - mõõdetakse ioniseeritud analüüte. - Elektronkeemiline detektor - hea selektiivsus - suurepärane tundlikkus - mõõdetakse elektrivoolu mis tekib redoksreaktsioonide tulemusena. - Massispektromeetriline detektor - suurepärane selektiivsus - suurepärane tundlikkus - proov ioniseeritakse ja mõõdetakse massi/laengu suhet. 35. Elektroforeesi definitsioon
140. Eesmärgiks on tutvustada immuunotsütokeemia ja fluorestsentsmikroskoopia meetodeid rakkudes molekulide ja rakukomponentide asukoha uurimiseks. 141. Fluorestsents - aine omadus emiteerida valgust pärast ergastamist kindla lainepikkusega kiirgisega. Ergastamiseks vajaliku kiirguse lainepikkus on alati lühem, kui emiteeritav kiirgus. Sinise valgusega ergastades saame rohelise fluorestsentsi ja rohelise valgusega ergastades saame punase fluorestsensi. Iga fluorokroomi iseloomustavad neeldumis- ja emissioonispektrid. 142. Enamus molekule rakus ei fluorestseeru ja seetõttu kasutatakse fluorestseeruvaid märgiseid. Fluorestseeruvad värvid – diffundeeruvad rakku ja seostuvad märklauaga. N. DNA värvid propiidiumjodiid, Hoechst, DAPI jt Immuunofluorestsents – kasutatakse fluorestseeruva märgisega (FITC, Alexa, Cy jt) konjugeeritud antikehasid. 143
Kui võrrelda tihedused, siis on kindlasti näha, et rohelist signaali rakke on 2x vähem, seega tranfekteerimise effektiivsus on umbes 50%. Aga kuna signaal on, saab järjeldada, et plasmiidid on raku sees ja tranfekteerimine õnnestus. Rakkude immuunotsütokeemiline värvimine Ergastamiseks vajaliku kiirguse lainepikkus on alati lühem, kui emiteeritav kiirgus. Sinise valgusega ergastades saame rohelise fluorestsentsi ja rohelise valgusega ergastades saame punase fluorestsensi. Iga fluorokroomi iseloomustavad neeldumis- ja emissioonispektrid. Enamus molekule rakus ei fluorestseeru ja seetõttu kasutatakse fluorestseeruvaid märgiseid. • Fluorestseeruvad värvid – diffundeeruvad rakku ja seostuvad märklauaga. N. DNA värvid propiidiumjodiid, Hoechst, DAPI jt • Immuunofluorestsents – kasutatakse fluorestseeruva märgisega (FITC, Alexa, Cy jt) konjugeeritud antikehasid.
annaabi.ee 
