vee seiskumisest süvikualadel jne. Pinnakihtide S on Põhjameres 32-35pr, Skagerrakis 30 pr, Kattegatis 20 pr, Läänemere S- osas 8 pr, keskosas 6-7 pr, Põhjalahe ja Soome lahe äärmistes soppides 3-2 pr. Põhjavee soolsus on keerulisema jaotusega. Geograafiline levik maailmaookeanis Vetikate geograafias e. fükogeograafias (phycogeography) on 2 pioneeri: F.R. Kjellman (Rootsi teadlane, peamiselt võrrelnud põhjapoolkera floorasid, tähtsamad tööd ilmusid ajavahemikus 1877-1906) ja W.A. Setchell (USA teadlane, rõhutas temperatuuri osa vetikate levikus, põhilised tööd ilmusid ajavahemikus 1893-1925). Kaasajal eristatakse maailma meredes 7 biogeograafilist regiooni, millel omakorda eristatakse alaregioone. 1. Polaarvööde Arktika 2. Külm parasvööde, Subarktika, põhjapoolkeral (3 alamregiooni a/r) 3. Soe parasvööde, Subtroopika "(3 a/r ) 4. Troopika e. palavvööde (4 a/r) 5
sademeid. Sirge serv palju sademeid. Troopikas on peamiselt sirge servaga lehed veemassid jooksevad kiiresti lehe pealt maha meie sakiliste lehtede puhul jääb vesi tilkuma. (sakid aitavad taimel vett hoida). · Lehe suurus näitab temperatuuri. Mida väiksem leht seda külmem? · Neid seaduspärasid kasutatakse paleokliima hindamisel kui leitakse fossiilseid floorasid savikihtide vahelt, kus on kunagi elanud taimed ja üsna täpselt saab lehe serva ja suuruse sealt kätte ja saab korrelatiivse seosega järeldada, milline kliima võis tol ajal olla. Ökoloogiliste koosluste levikut uuritakse: · Võetakse arvesse mingi piirkonna taksonite komplekti · Nt soontaimed, linnud, imetajad, mükoriisaseened · Taksonoomiline levik · Eluvormiline jaotus · Et koosluste sarnasusi võrrelda kasutatakse sarnasusindekseid nt iaccardi
annaabi.ee 
