Ta peab õppima nägema uut kujundit mõningates tuttavates olukordades. Sellepärast ongi erinevad koolkonnad mõistnud paradigma eesmärke pisut vääriti. Oleme veendunud,et peame õppima aru saama vähemalt teadlaste loodud sarnastest seadustest. see, mis toimub teadusrevolutisooni ajal, ei taandu täielikult üksikute ja püsikindlate andmete ümbertõlgendamisele, sest andmed ei ole ühemõtteliselt püsikindlad. Näiteks pendel ei ole langev kivi ega hapnik flogistonivaba õhk. Järelikult on need andmed, mis teadlased koguvad mitmesuguste objektide kohta, ise erinevad, nagu me tegelikult näeme. Veelgi tähtsam on see, et protsess, mille käigus kas üksikisik või kogukond sooritab ülemineku takistatud langemiselt pendlise või flogistonist vabastatud õhult hapnikule, ei sarnane üldsegi tõlgendamisega. Seistes vastamisi nendesamade objektidega nagu varem ning ise seda teades, leiab ometi, et need on oma paljudes detailides läbinisti muutunud.
rootslane Carl Wilhelm Scheele. Tema alustas esimesena nn "tuliõhu" uurimist. Scheele kuumutas elavhõbeoksiidiga täidetud nõud, kust eralduvad gaasimullikesed kogunesid vee kohal paiknevasse kuplisse. Siis kuplisse viidi hõõguv pird, süttis see ereda leegiga põlema, isegi hõõguv raudtraat süttis. Nii saadi hapnikku esimest korda ja aasta oli 1772. Ka inglise keemik Joseph Priestley uuris nn "tuliõhku" ehk eluõhku ehk "flogistonivaba õhku". Oma uurimiste tulemusena leidis, et uue gaasi tulle juhtimisel tõuseb seal temperatuur. Ta võttis kaks ühesugust klaaskuplit, neist ühe all oli harilik õhk ja teise all hapnik. Kummagi kupli alla pani ta hiire ja jäi jälgima hiirte käitumist. Priestley üllatuseks elas hiir samas ruumalas avastatud gaasis hiir 30 minutit, kui õhuga täidetud kupli all vaid 15 minutit.
annaabi.ee 
