(isegi kui naisel oleks teatribinokkel , ei sõendaks ta seda vaatajale suunata.) Vaataja vaatamisviisis on seega tunda võimu kujutatud naise üle. Teisisõnu , ükskõik kui lugupidav ei oleks meie mehelik käitumine, kasutame ikkagi oma soolist eesõigust ühiskonnas, sest meestena võime me vabalt vaadata naisi ja seega olla olukorra peremehed, nii nagu seda on rõhutud oma uurimustes feministid. Meie hoiakud kuuluvad vaatamisviiside hierarhiasse, mille on kujundanud meessoost flaneurid ja milles avaldub meeste võim naiste üle. Järelikult, kuigi renoir püüab asju seada nii et meie käitumine eristuks sellest, mida teeb pildil olev mees, oleme me siiski ühe ja sama vitsaga löödud. Renoir võib küll püüda, et vaataja ei saaks sellest ebamugavast asjaolust aru, kui tema võte ei anna oodatud tulemusi, sest see paneb meessoost vaataja kriitiliselt analüüsima sedasama vaatepunkti, mida Renoir tahab talle omistada.
Seal on isa oma kahe tütrega, aga puudub ema. ja ühe mööduja selg on poolenisti ära lõigatud pildist, see kõik on vaatajale ebameeldiv ja üllatav. Flaneur detektiivi rollis Flaneurist sai välimuse ja rõivastuse kirglik analüüsija. Pariis ehitati ümber, korrastati tänavad nii et see sai turismiobjektiks aga sellisena oli hea ka vargusi ja muid kuritegevusi jälgida. Seega hakkasid prostituudid maskeeruma. Et olla klientidele nähtavad aga politseiele kättesaamatud. Seega flaneurid hakkasid neid jälgima. Nii olid nad võimelised eristama tõelisi kodanikke teesklejatest ja tähele panema kuritegelikkke tüüpe. Flaneuri tüüpe raskendas aga see et peale tema võib ju keegi veel mängida detektiivi rolli. Oma jalutuskäigul kohtas ta palju erinevaid inimesid kes võisid olla sõbrad, aramastajad või sarimõrvarid. Üks selline maal on Degas' "Naised õhtul kohvikuterrassil" kus äsja möödunud mees on
annaabi.ee 
