valekohta ei juhtu, vaid kõrvu kõlab; kõige keerulisemad ja rängemad mängukohad on kergesti, nagu neid maast nopitaks, mängitud. Ta mängib mitmed käigud, hüpped ja keerutused, mis veel ühegi viiulimängija muusikast ei oldud kuuldud, kõige raskemad kahe-, kolme- ja nelja-häälelisi tükid, ta annab kõige kõrgemates toonides päris roobi ligidal veel pooltooni-redeli selgesti kuulda. Sonate militaire's laseb ta ühe ainsa G- keele peal terve nelja keele toonid flageolettis kuulda. Ilma orkestrita muretseb ta ise kaasmängu ees. Paganini oli tolle aja kõige suurem viiulimängija ja peale teda ei ole veel ühtegi tulnud, kes tema vääriliselt mängida oleks mõistnud. Küll on mitmed suured kunstnikud tema mängu järel aimata püüdnud ja ka mõnest kohast seda selgekski saanud, aga kõik need kunstnikud on ainult üksikud tükid Paganinist muud midagi. LUGEJA ARVAMUS Huvitav ja kaasakiskuv raamat. Kirjutatud lihtsalt. Paganini elulugu on huvitav minu
Üks muusikatundja, kes ise tema kontserdil olnud ning orkestris ühes mänginud, kirjutab tema mängust järgmiselt:" Ta tegi mitmed käigud, hüpped ja keerutused, mis veel ühegi viiulimängija muusikast ei oldud kuuldud. Ta mängis kõige raskemaid kahe-, kolme- ja nelja- häälelisi tükkisid, ta andis kõige kõrgemates toonides päris roobi ligidal veel pooltooni-redeli selgesti kuulda. Sonate militaire's laskis ta ühe ainsa G- keele pääl terve nelja keele toonid flageolettis kuulda, nõnda et, kui mängijat ei näinud, kuulja teadagi ei võinud, et ühe ainsa keele pääl mängiti. Arusaamata olivad ta doppelnäpped (Doppelgriffe) tertsi, sexti octavi ja doppeltrillerite jaoks, ärarääkimata kärmuses ja käikudes kuueteistkümnendik-toonides, milledest üks ikka pizzicato, teine aga coll' arco (poognaga) mängiti. Ilma orkestrita muretses ta ise kaasmängu eest. Sääl olivad kuulda täied neljahäälelised tükid. Teine kord pidas ta ühe
annaabi.ee 
